...ei taha kirjutada. Kohtume hiljem.
teisipäev, 22. mai 2012
teisipäev, 8. mai 2012
Haisvad
Umbes kolm või isegi neli päeva pole meil vett olnud. Täna õhtul tuli tagasi. Ok, või siiski mitte. T tuli just mõtisklemast ja väitis, et veest ei ole kippu ega kõppu.
Nii kahju, me juba suutsime kokku leppida, et kes ja millal dušši alla läheb. Ei tule sellest vist täna miskit välja.
Reedel oli mul väikestega tund. Nad olid justkui pilves. Meeletult armsad, aga ma ei saanud üldse aru, kas ma nendega kontakti saavutasin või mitte. Lõpuks vist ikka saavutasin, sest istusime ja viskasime üksteisele palli ja nad isegi ütlesid nimesid.
Too õhtu läksime ühe mu õpilase sünnipäevale. Tema isa A on Soome kodakondsusega hea jutuga meesterahvas. Ta on siin mõnel õhtul meil külas käinud ja siis ta räägib lugusid, kuidas ta Soomes taksojuht oli või kuidas ta Soomes saunas käis jne. Sel peol aga sattusin rääkima Jasmine'i ja tema õega, kes olid sündinud Palestiinas ja siis USAs üles kasvanud. Nad teadsid rääkida mulle, kuidas siin kohalikud mehed kohtlevad naisi kui mängukanne, võttes naised kaheks või viieks aastaks ja siis nad lihtsalt nurka viskavad.
Ühtlasi rääkis ta, kuidas palestiinlased ei hoia kokku. Üks Austraalias kasvanud neiu rääkis mulle midagi sarnast. Et näiteks rikkamad suhtuvad vaesematesse halvemini. Üks suvakas läänlane saab tihtilugu suurema au osaliseks kui kohalik.
Terve õhtu rääkisin selle tütarlapse ja tema õega. Päris huvitav oli vestelda 14aastase tütarlapsega. Ja minu kõrvale tuli sünnipäevalapse õde, kes on päris pisike ja käib ka minu tunnis. Tal oli muinasjutuegelastega doomino, mida ta siis karbist välja ladus ja mulle näitas ja siis uuesti karpi ladus ja mulle näitas ja siis karbist välja ladus ja mulle näitas ja jälle karpi ladus ja mulle näitas... Igakord isemoodi.
Laupäeval sai käidud mägedes (no, mis mägedes nüüd, aga maapind tõusis ja mu seelik ja rihmikud polnud üldse kohased selliseks retkeks) ja ühes külas (vot, nime ei teagi, homme küsin järgi) pere juures söömas. Pered on siin toredad. Inimesed on soojad, isegi kui me sama keelt rääkida ei mõista. Eile tutvusin lõpuks ka M-i ema ja kahe õega (ta ema oli suisa võimekas, et sünnitas 11 last, nii et terve perega ma ei tutvunud). Pereemal jutte jagus. Loodetavasti saab seda kõike ühel hetkel T filmist näha, sest täit tõlget ma ei kuulnudki.
Täna aga käisime Petlemmas, mis osutus turistikaks. Mäletate seda lauta, kus Jeesus sündis? Praegu on selle kohal küllaltki suur kirikukompleks, kus maa on jagatud õigeusklike, katoliiklaste ja armeenia kiriku vahel. Ja loomulikult on see täis turiste, kes kõik tahavad Jeesuse täpsel sünnipaigal palvetada. Sünnikohta me ei näinudki, aga tegime pilte turistidest, kes sinna järjekorras olid.
Mängisime veel mõnda aega turiste ja siis jõudsime Dheisha põgenikelaagrisse. Laager selle kohta on muidugi natuke vähe öeldud. Tegemist oli ikka täiesti eraldi linnaosaga. Sinna me päris turisti mängima ei läinud. Külastasime nende kultuurikeskust (Ibdaa), kust T oma tütrele maailma kõige ilusama koti ostis ja mina peaaegu, et ühe kapiukse ära lõhkusin, sest ihkasin endale samasugust. Õnneks universum sekkus ja ma endale peale datlite midagi ei soetanud.
M-i sõber kutsus meid külla teed jooma. Ja vot seal oli päeva tipphetk. M-i sõbral oli sõbralik naine ja toredad kaks poega. Kõik oli küllaltki viisakas ja rahulik kuni peale pandi muusika. Siis avanes meie ees mõtteline eesriie ja poisid hakkasid tantsima. Nii oma 15-20 minutit järjest. Ja tegemist ei olnud lihtsalt tantsuga vaid etendusega. Improetendus, mis hoidis pinget lõpuni.
Hiljem näitasid poisid meile rõõmsalt oma tagaaias elavat hobust ja tema varssa ja jätsimegi hüvasti.
Jutud liiguvad, et veesurve siiski on tugevamaks läinud, hommikul ehk saab ennast isegi pesta. Pöidlad pihku ja kaunist ööd!
Nii kahju, me juba suutsime kokku leppida, et kes ja millal dušši alla läheb. Ei tule sellest vist täna miskit välja.
Reedel oli mul väikestega tund. Nad olid justkui pilves. Meeletult armsad, aga ma ei saanud üldse aru, kas ma nendega kontakti saavutasin või mitte. Lõpuks vist ikka saavutasin, sest istusime ja viskasime üksteisele palli ja nad isegi ütlesid nimesid.
Too õhtu läksime ühe mu õpilase sünnipäevale. Tema isa A on Soome kodakondsusega hea jutuga meesterahvas. Ta on siin mõnel õhtul meil külas käinud ja siis ta räägib lugusid, kuidas ta Soomes taksojuht oli või kuidas ta Soomes saunas käis jne. Sel peol aga sattusin rääkima Jasmine'i ja tema õega, kes olid sündinud Palestiinas ja siis USAs üles kasvanud. Nad teadsid rääkida mulle, kuidas siin kohalikud mehed kohtlevad naisi kui mängukanne, võttes naised kaheks või viieks aastaks ja siis nad lihtsalt nurka viskavad.
Ühtlasi rääkis ta, kuidas palestiinlased ei hoia kokku. Üks Austraalias kasvanud neiu rääkis mulle midagi sarnast. Et näiteks rikkamad suhtuvad vaesematesse halvemini. Üks suvakas läänlane saab tihtilugu suurema au osaliseks kui kohalik.
Terve õhtu rääkisin selle tütarlapse ja tema õega. Päris huvitav oli vestelda 14aastase tütarlapsega. Ja minu kõrvale tuli sünnipäevalapse õde, kes on päris pisike ja käib ka minu tunnis. Tal oli muinasjutuegelastega doomino, mida ta siis karbist välja ladus ja mulle näitas ja siis uuesti karpi ladus ja mulle näitas ja siis karbist välja ladus ja mulle näitas ja jälle karpi ladus ja mulle näitas... Igakord isemoodi.
Laupäeval sai käidud mägedes (no, mis mägedes nüüd, aga maapind tõusis ja mu seelik ja rihmikud polnud üldse kohased selliseks retkeks) ja ühes külas (vot, nime ei teagi, homme küsin järgi) pere juures söömas. Pered on siin toredad. Inimesed on soojad, isegi kui me sama keelt rääkida ei mõista. Eile tutvusin lõpuks ka M-i ema ja kahe õega (ta ema oli suisa võimekas, et sünnitas 11 last, nii et terve perega ma ei tutvunud). Pereemal jutte jagus. Loodetavasti saab seda kõike ühel hetkel T filmist näha, sest täit tõlget ma ei kuulnudki.
Täna aga käisime Petlemmas, mis osutus turistikaks. Mäletate seda lauta, kus Jeesus sündis? Praegu on selle kohal küllaltki suur kirikukompleks, kus maa on jagatud õigeusklike, katoliiklaste ja armeenia kiriku vahel. Ja loomulikult on see täis turiste, kes kõik tahavad Jeesuse täpsel sünnipaigal palvetada. Sünnikohta me ei näinudki, aga tegime pilte turistidest, kes sinna järjekorras olid.
Mängisime veel mõnda aega turiste ja siis jõudsime Dheisha põgenikelaagrisse. Laager selle kohta on muidugi natuke vähe öeldud. Tegemist oli ikka täiesti eraldi linnaosaga. Sinna me päris turisti mängima ei läinud. Külastasime nende kultuurikeskust (Ibdaa), kust T oma tütrele maailma kõige ilusama koti ostis ja mina peaaegu, et ühe kapiukse ära lõhkusin, sest ihkasin endale samasugust. Õnneks universum sekkus ja ma endale peale datlite midagi ei soetanud.
M-i sõber kutsus meid külla teed jooma. Ja vot seal oli päeva tipphetk. M-i sõbral oli sõbralik naine ja toredad kaks poega. Kõik oli küllaltki viisakas ja rahulik kuni peale pandi muusika. Siis avanes meie ees mõtteline eesriie ja poisid hakkasid tantsima. Nii oma 15-20 minutit järjest. Ja tegemist ei olnud lihtsalt tantsuga vaid etendusega. Improetendus, mis hoidis pinget lõpuni.
Hiljem näitasid poisid meile rõõmsalt oma tagaaias elavat hobust ja tema varssa ja jätsimegi hüvasti.
Jutud liiguvad, et veesurve siiski on tugevamaks läinud, hommikul ehk saab ennast isegi pesta. Pöidlad pihku ja kaunist ööd!
neljapäev, 3. mai 2012
Eluolu jätkub
Esimesed tunnid olid kaks päeva tagasi. Olin parajalt närvis ja hommikul avastasin, et arvuti, millest mul plaanis muusikat oli lasta, lõpetab õige pea töötamise ja akulaadija absoluutselt ei töötanud. Huvitav, et see just sel päeval juhtus, kui minul esimesed tunnid olid.
Muidugi muutusid tundide käigus kõik mu etteplaneeritud asjad. Väike improvisatsioon peab ikka sees olema, sest lapsed nõuavad seda ja endal on ka huvitavam kui midagi uut välja mõelda. Aga need tunnid siin ongi mu suurim atraktsioon. Ja kuigi peaksin andma neile tugevat balletti, siis mitte ei ole mul südant (ja võib-olla jääb ka oskustest puudu), et neid sundida ainult harjutusi nühkima. Vanema grupiga küll. Nad saavad teistmoodi aru.
Aga väikesed, huuh, sellised energiapallid ja jube head tantsijad. Loodan, et selleks ajaks kui P siia jõuab, suudan neile selgeks teha vähemalt mõned baasliigutused ja luua korraliku tunnirütmi. Kuidagi peab nad ju tööle saama.
Ja homme juba päris pisikesed. Ma ei teagi, kas see on mul siin kummaline valik, et ma läbi loovtantsu üritan neile mingit tehnikat anda, aga ega ma vist muudmoodi ei oska ka.
Paar päeva tagasi lisandus meie eestlaste punti ka M, kes muidugi araabia keelt mõistab. Läksime siis üks päev turule kauplema. Kauplemine välja ei tulnud. Ilmselt hinnad ongi sellised nagu ütlevad. Turul käimine on iseenesest lõbus, õpib uusi sõnu ja suhtlemine müüjatega on ka vahva. Ostsin parasjagu avokaadosid, kui müüja leti taga kutsus meid ühinema nende toidulauaga. Kummalisi tegelasi oli ka. Üks meesterahvas pärast seda kui vastas, et need porgandid Iisraelist on, kordas mitu korda kõva hääle ja täie tõsidusega:
"I love Israel!" samal ajal endale rindu tagudes.
Me lihtsalt vaatasime.
Inimesed on toredad. Siin teatrikontekstis on nendega vahva tutvuda. Täna tegin süüa ja mu õpilased, kes jäid ootama oma ema, tulid kööki. Vanem neist hakkas kohe nõusid pesema, midagi ütlemata. Noorem tuli ja võttis puulusika mu käest ja hakkas toitu segama. Üritasin ikka ise toidu tegemisega jätkata, aga ükskõik, mida ma ka tegema ei hakkanud, see võeti mult käest ja toimetati ise edasi. Lõpuks ilmus välja ema, kes pakkus ka mõned nipid ja siis lahkus. Lapsed esialgu ei pannud tähelegi, alles siis kui ema hüüdis: "Jalla! Jalla!" kadusid mu abilised sama kiiresti kui nad ilmusid.
Muidugi muutusid tundide käigus kõik mu etteplaneeritud asjad. Väike improvisatsioon peab ikka sees olema, sest lapsed nõuavad seda ja endal on ka huvitavam kui midagi uut välja mõelda. Aga need tunnid siin ongi mu suurim atraktsioon. Ja kuigi peaksin andma neile tugevat balletti, siis mitte ei ole mul südant (ja võib-olla jääb ka oskustest puudu), et neid sundida ainult harjutusi nühkima. Vanema grupiga küll. Nad saavad teistmoodi aru.
Aga väikesed, huuh, sellised energiapallid ja jube head tantsijad. Loodan, et selleks ajaks kui P siia jõuab, suudan neile selgeks teha vähemalt mõned baasliigutused ja luua korraliku tunnirütmi. Kuidagi peab nad ju tööle saama.
Ja homme juba päris pisikesed. Ma ei teagi, kas see on mul siin kummaline valik, et ma läbi loovtantsu üritan neile mingit tehnikat anda, aga ega ma vist muudmoodi ei oska ka.
Paar päeva tagasi lisandus meie eestlaste punti ka M, kes muidugi araabia keelt mõistab. Läksime siis üks päev turule kauplema. Kauplemine välja ei tulnud. Ilmselt hinnad ongi sellised nagu ütlevad. Turul käimine on iseenesest lõbus, õpib uusi sõnu ja suhtlemine müüjatega on ka vahva. Ostsin parasjagu avokaadosid, kui müüja leti taga kutsus meid ühinema nende toidulauaga. Kummalisi tegelasi oli ka. Üks meesterahvas pärast seda kui vastas, et need porgandid Iisraelist on, kordas mitu korda kõva hääle ja täie tõsidusega:
"I love Israel!" samal ajal endale rindu tagudes.
Me lihtsalt vaatasime.
Inimesed on toredad. Siin teatrikontekstis on nendega vahva tutvuda. Täna tegin süüa ja mu õpilased, kes jäid ootama oma ema, tulid kööki. Vanem neist hakkas kohe nõusid pesema, midagi ütlemata. Noorem tuli ja võttis puulusika mu käest ja hakkas toitu segama. Üritasin ikka ise toidu tegemisega jätkata, aga ükskõik, mida ma ka tegema ei hakkanud, see võeti mult käest ja toimetati ise edasi. Lõpuks ilmus välja ema, kes pakkus ka mõned nipid ja siis lahkus. Lapsed esialgu ei pannud tähelegi, alles siis kui ema hüüdis: "Jalla! Jalla!" kadusid mu abilised sama kiiresti kui nad ilmusid.
esmaspäev, 30. aprill 2012
Mõtted ja emotsioonid neljanda päeva õhtul
Ramallah's on praegu toimumas Ramallah kaasaegse tantsu festival. Selle raames olen juba päris mitmel etendusel käinud. Eelmises postituses mainitud belglaste ja palestiinlaste teatrilavastus, eile tuneeslase transietendus ja Ramallah kaasaegse trupi lavastus.
Lavastustest ma suurt ei räägikski. Võib-olla sellepärast, et ma siiani ei ole näinud head lavastust. Huvitavaid asju küll ja ka häid tantsijaid, võib-olla ma olen nii ärahellitatud, et kui miski sunnib mind pärast viitteist minutit kella vaatama (arvestusega, et etendus kestab 50 minutit), siis paraku ei saa ma öelda, et tegemist oleks hea lavastusega.
Mainimist väärt on hoopis publik. Kui me aasta tagasi kursusega Prantsusmaal käisime ja R kohalikule publikule köha diagnoosis, siis siin on tegemist omavahel jutustava, poole pealt sisse marssiva ja telefoniga kõneleva publikuga. Esimese etenduse eel, mis ma nägin öeldi:
"And let me remind you, that taking pictures is absolutely forbiden."
Kõrval lavastuse dramaturg seletas, et kui ta esimest korda Palestiinas teatrisse sattus, siis välgud aina sähvisid.
Tavaliselt ma ei lase end sellest häirida, et mu kõrvalistuja telefoniga mängib samal ajal kui laval keegi tantsib. Täna aga, kui me "Pinat" vaatamas käisime, siis see oli ikka üpris tüütu kui esimesed 10-15 minutit keegi pidevalt sisse marssis, tekitades sellega ekraanile kollase ruudu, ja siis taskulambi või telefoni valguses kohta otsis. Ja muidugi ükshaaval. Õnneks oli tegemist piisavalt hea filmiga, et lõpuks miskit muud tähele ei pannud.
Aplausiga nad ei koonerda. Ainult, et see võib vahel liiga vara tulla. Eile Tuneesia poiss veel tantsis kui publik juba plaksutas. Ei tea, kuidas nad võtaksid vastu lavastust, kus lõpuga rohkem mängitakse?
Ja kui nad näevad laval midagi toredat või kedagi tuttavat, siis nad ka plaksutavad. Mõneti mulle meeldib, et nad nii ausad ja otsekohesed on. Et nad ei sunni end vaikides vaatama kui igav on, vaid jalutavad välja. See on see kui teatripilet maksab umbes 3 eurot. Piim kuuldavasti maksab sama palju. Selles pole ma muidugi kindel, ma pole piima ostnud, küll mingisuguse jogurti ja seda sai selle raha eest kaks tükki.
Aga muidu ma peale M-i kohalikega pikemalt ei ole suhelnud. Enamik on toredad ja viisakad ja mitte väga pealetükkivad. Eile T-ga jalutades uudistasin kirikut ja sattusin pulma. Meid peeti ameeriklasteks. Mõni ime ka, kui T oma kaadervärgiga tuvisid filmib.
Väike pilt kohalikust külalislahkusest (T nutitelefon teeb imesid;)
Lavastustest ma suurt ei räägikski. Võib-olla sellepärast, et ma siiani ei ole näinud head lavastust. Huvitavaid asju küll ja ka häid tantsijaid, võib-olla ma olen nii ärahellitatud, et kui miski sunnib mind pärast viitteist minutit kella vaatama (arvestusega, et etendus kestab 50 minutit), siis paraku ei saa ma öelda, et tegemist oleks hea lavastusega.
Mainimist väärt on hoopis publik. Kui me aasta tagasi kursusega Prantsusmaal käisime ja R kohalikule publikule köha diagnoosis, siis siin on tegemist omavahel jutustava, poole pealt sisse marssiva ja telefoniga kõneleva publikuga. Esimese etenduse eel, mis ma nägin öeldi:
"And let me remind you, that taking pictures is absolutely forbiden."
Kõrval lavastuse dramaturg seletas, et kui ta esimest korda Palestiinas teatrisse sattus, siis välgud aina sähvisid.
Tavaliselt ma ei lase end sellest häirida, et mu kõrvalistuja telefoniga mängib samal ajal kui laval keegi tantsib. Täna aga, kui me "Pinat" vaatamas käisime, siis see oli ikka üpris tüütu kui esimesed 10-15 minutit keegi pidevalt sisse marssis, tekitades sellega ekraanile kollase ruudu, ja siis taskulambi või telefoni valguses kohta otsis. Ja muidugi ükshaaval. Õnneks oli tegemist piisavalt hea filmiga, et lõpuks miskit muud tähele ei pannud.
Aplausiga nad ei koonerda. Ainult, et see võib vahel liiga vara tulla. Eile Tuneesia poiss veel tantsis kui publik juba plaksutas. Ei tea, kuidas nad võtaksid vastu lavastust, kus lõpuga rohkem mängitakse?
Ja kui nad näevad laval midagi toredat või kedagi tuttavat, siis nad ka plaksutavad. Mõneti mulle meeldib, et nad nii ausad ja otsekohesed on. Et nad ei sunni end vaikides vaatama kui igav on, vaid jalutavad välja. See on see kui teatripilet maksab umbes 3 eurot. Piim kuuldavasti maksab sama palju. Selles pole ma muidugi kindel, ma pole piima ostnud, küll mingisuguse jogurti ja seda sai selle raha eest kaks tükki.
Aga muidu ma peale M-i kohalikega pikemalt ei ole suhelnud. Enamik on toredad ja viisakad ja mitte väga pealetükkivad. Eile T-ga jalutades uudistasin kirikut ja sattusin pulma. Meid peeti ameeriklasteks. Mõni ime ka, kui T oma kaadervärgiga tuvisid filmib.
Väike pilt kohalikust külalislahkusest (T nutitelefon teeb imesid;)
reede, 27. aprill 2012
Esimene päev
Pärast öist ebameeldivat poolunes lendu, samas korralikult välja puhkamata, jõudsime Ben Gurioni lennujaama. Pesin hambad ja näo ära ja läksime siis oma passe näitama.
Läksime koos ja kõik tundus sõbralik sinnamaani kuni ma teatasin, et jään kolmeks kuuks.
Passikontrollija üllatunud nägu ja küsimused, et kui palju mul raha on ja veider telefoni kõne, vihjasid sellele, et ega ma vist nii kergelt ei pääse.
Närvi läksin. Millegipärast on see mul sagedane, et selliseid natuke keerulisemad piiriületused satuvad olema mul siis kui ma olen täiesti magamata. Ärge saage valesti aru, ega ma enesekontrolli kaotanud, aga värin oli sees küll.
Meid kutsuti kuhugi kahe ruumi ette ooteruumi. Ühe toa uks oli avatud ja nägime, kuidas blond prillidega naisterahvas küsitles reisijaid. Ta tundus südametu. Eks ta oma töös seda vast ongi. See kuidas ta pea kordagi küsitletavale otsa ei vaadanud ja siis aeg-ajalt pidas vestlusi teiste inimestega, kes sisse tulid...see kõik tekitas minus ebakindlust ja ma päris kartsin vestlust selle naisega.
Siis aga tuli teisest ruumist välja teine naisterahvas ja kutsus mind. Muidugi läksime T-ga eraldi. Too tüpaaž aga oli palju lihtsam. Kuidagi saavutasin mingi usalduse temaga ja pärast udupäist hipiränduri mängimist lõi ta mu passi templi:
"Enjoy!"
T-l läks asi muidugi palju lihtsamini.
Siis algas retk Läänekaldale. Buss, mis meid Jeruusalemma viis suri välja, mille peale äratati keegi unest ja tuli teine buss, mis viis meid soovitud paika.
Seal oli tänavatel juba midagi tuttavat, mis tekitas teatava turvatunde. Kui me siis teisele poole müüri jõudsime, muutus linnapilt. Veidi ootasime, et peame checkpointis oma passe näitama, aga buss lihtsalt sõitis.
Ramallah üllatas mind. Ühelt poolt soe teatripere ja autistist lapsed, kes kohe suhtlema hakkasid, teisalt mingisugune veider rikkus ja kuidagi sellega seotud ootused. Reaalselt mulle tundub, et enamik kohalikke on rikkamad kui mina. See pole muidugi keeruline, arvestades sellega, et ma ei ole iseenda materiaalse kindlustamisega just kuigi palju tegelenud. Aga igasugu nutitelefone ja muud väga head tehnikat nähes tekib korraks selline veider tunne.
See kohatu tunne saatis mind terve õhtu. Käisime vaatamas teatrietendust, mis oli tehtud belglaste ja palestiinlaste koostöös. Seda oli raske seedida, vormi ja info mõttes. Alles sellele järgnev vestlus autoritega ja veel hilisem vestlus meie teatridirektoriga, suutsid selle veidra tunde lahustada. M-l oli täna sünnipäev ja ta on päris inspireeriv inimene. Siin on üldse päris palju teha ja vaadata ja kergelt pabistades ootan juba, et saaks reaalselt tegutsema hakata.
Läksime koos ja kõik tundus sõbralik sinnamaani kuni ma teatasin, et jään kolmeks kuuks.
Passikontrollija üllatunud nägu ja küsimused, et kui palju mul raha on ja veider telefoni kõne, vihjasid sellele, et ega ma vist nii kergelt ei pääse.
Närvi läksin. Millegipärast on see mul sagedane, et selliseid natuke keerulisemad piiriületused satuvad olema mul siis kui ma olen täiesti magamata. Ärge saage valesti aru, ega ma enesekontrolli kaotanud, aga värin oli sees küll.
Meid kutsuti kuhugi kahe ruumi ette ooteruumi. Ühe toa uks oli avatud ja nägime, kuidas blond prillidega naisterahvas küsitles reisijaid. Ta tundus südametu. Eks ta oma töös seda vast ongi. See kuidas ta pea kordagi küsitletavale otsa ei vaadanud ja siis aeg-ajalt pidas vestlusi teiste inimestega, kes sisse tulid...see kõik tekitas minus ebakindlust ja ma päris kartsin vestlust selle naisega.
Siis aga tuli teisest ruumist välja teine naisterahvas ja kutsus mind. Muidugi läksime T-ga eraldi. Too tüpaaž aga oli palju lihtsam. Kuidagi saavutasin mingi usalduse temaga ja pärast udupäist hipiränduri mängimist lõi ta mu passi templi:
"Enjoy!"
T-l läks asi muidugi palju lihtsamini.
Siis algas retk Läänekaldale. Buss, mis meid Jeruusalemma viis suri välja, mille peale äratati keegi unest ja tuli teine buss, mis viis meid soovitud paika.
Seal oli tänavatel juba midagi tuttavat, mis tekitas teatava turvatunde. Kui me siis teisele poole müüri jõudsime, muutus linnapilt. Veidi ootasime, et peame checkpointis oma passe näitama, aga buss lihtsalt sõitis.
Ramallah üllatas mind. Ühelt poolt soe teatripere ja autistist lapsed, kes kohe suhtlema hakkasid, teisalt mingisugune veider rikkus ja kuidagi sellega seotud ootused. Reaalselt mulle tundub, et enamik kohalikke on rikkamad kui mina. See pole muidugi keeruline, arvestades sellega, et ma ei ole iseenda materiaalse kindlustamisega just kuigi palju tegelenud. Aga igasugu nutitelefone ja muud väga head tehnikat nähes tekib korraks selline veider tunne.
See kohatu tunne saatis mind terve õhtu. Käisime vaatamas teatrietendust, mis oli tehtud belglaste ja palestiinlaste koostöös. Seda oli raske seedida, vormi ja info mõttes. Alles sellele järgnev vestlus autoritega ja veel hilisem vestlus meie teatridirektoriga, suutsid selle veidra tunde lahustada. M-l oli täna sünnipäev ja ta on päris inspireeriv inimene. Siin on üldse päris palju teha ja vaadata ja kergelt pabistades ootan juba, et saaks reaalselt tegutsema hakata.
neljapäev, 26. aprill 2012
Pool tundi enne pardale minekut
Praha puhtad tänavad nähtud. Ahjaa, õnnistus teile mu kallid lugejad, mul on nüüd täpitähed!!
Karli katedraali pisikesed nüansid mulle ettekujutusse ei jäänud, püüdsin küll neid mälupilti salvestada, et pärast vanaisale rääkida, sest ega ma head pilti sellest teha ei suutnud.
Rääkides piltistamisest, siis...:
M-L: "Ma loodan, et ma midagi maha ei unustanud."
T: "Hakkab tekkima selline närv jah?"
M-L: "Ma lihtsalt loodan, et ma midagi ei unustanud."
T: "Näiteks fotoka laadija."
Ja mis te arvate, kas ma pakkisin selle sisse. Kui ma just seda mingil unesegasel momendil ei teinud, siis ma ise küll ei mäleta, et ma oleks selle kaasa pakkinud. Ja aku hakkas juba tühjaks minema. Sellepärast mõtlesingi, et tuleb mälupilte teha.
Ja reisituhin tuli ka sisse. Parem oleks, et mingit tagasisaatmist ei toimu.
Päeva küsimus ka:
Kas selleks, et olla hea inimene, peab uskuma?
Karli katedraali pisikesed nüansid mulle ettekujutusse ei jäänud, püüdsin küll neid mälupilti salvestada, et pärast vanaisale rääkida, sest ega ma head pilti sellest teha ei suutnud.
Rääkides piltistamisest, siis...:
M-L: "Ma loodan, et ma midagi maha ei unustanud."
T: "Hakkab tekkima selline närv jah?"
M-L: "Ma lihtsalt loodan, et ma midagi ei unustanud."
T: "Näiteks fotoka laadija."
Ja mis te arvate, kas ma pakkisin selle sisse. Kui ma just seda mingil unesegasel momendil ei teinud, siis ma ise küll ei mäleta, et ma oleks selle kaasa pakkinud. Ja aku hakkas juba tühjaks minema. Sellepärast mõtlesingi, et tuleb mälupilte teha.
Ja reisituhin tuli ka sisse. Parem oleks, et mingit tagasisaatmist ei toimu.
Päeva küsimus ka:
Kas selleks, et olla hea inimene, peab uskuma?
pühapäev, 1. aprill 2012
Grazy days in Casa l´art
P2evad l2hevad siin majas kiiresti. Enamiku oleme veetnud kyll kolmekesi, M, S ja mina ja kuni viis t88list. M6ningatel n2dalavahetustel on siin k2inud posu inimesi, kes aitavad maja korda s2ttida v6i festivali korraldada.
Kummaline lugu juhtus sellega, et m6ned hispaanlased siin tahtsid jubedasti korraldada ja arvasid, et koristamine ei kuulu festivali organiseerijate t88de hulka. Lugu l6ppes sellega, et eile p2rast puidut88tlemist, gotelee panemist (ma isegi ei tea, mis see t2pselt on), imprimacioniga dushi tagant katmist, istusin E, S-i ja M-iga laua taha ja korraldasime nii palju kui v6imalik festivaliks 2ra.
Aga nalja sai kui palju. Avastasime eile, et meil on umbes 60 inimese peale 4 wc-d. E-ga kaalume kaevata endale kakala ja inimesi ootame juurde kui neil oma 2mber kaasas on.
Pyydsime hoolitseda selle eest, et k6igi armuelu saaks festivali ajal hoolt kantud. S tuli mingi hetk v2lja lausega:
"So who is gonna be my third boob?"
Kolmekesi vaatasime talle otsa ja pyydsime aru saada, et milleks tal seda inimest t2pselt vaja on. Ma olen hakkanud aru saama, et vahepeal on ta niiv6rd stressis, et ta isegi ei adu olukorda, sest l6ppude l6puks olid k6ik t88d ysna 2ra jagatud ja tal yhtki konkreetset ylesannet ei olnud. Kysisime siis ilusti, et miks ta seda inimest vajab.
S: "Imagine that I have to call G (yks t88listest) and that suddenly something happens here and I have to fix to things at the same time. Or you (viidates M-ile) need to go to the store for food. I go to one thing and what about the other thing?"
E: "And then the meteorite falls..."
M: "...and the tsunami comes..."
J2rgmised minutid olid pyhendatud naerule.
Lugu l6ppes sellega, et l6puks oli tal kuus v6i kaheksa tissi, ehk siis t88ylesanded said k6ik jagatud ja l6puks sai tema ka sellest aru.
Kell 12 alustasime 6htus88giga ja nagu juba n2dal aega j2rjest 2rkasin t2na kell 8 yles. Mu kehal on rytm. Isegi kui ma tegelikult olen p2eval v2sinud ja korralikku und ootan juba mitu p2eva, ikka 2rkan hommikuti varakult yles. Ja ma ei ole vist kunagi varem ise oma p2evi nii 2ra organiseerinud nagu siin praegu. See on p2ris l6bus.
"Do you want to hear my schedule tomorrow?"
"Oh, yes! Tell us!" ytleb E s2ravate silmadega ja pisut irooniliselt.
"Well, the first thing is the Bodega, because the imprimacion takes some time to dry. Then comes the wood and at the same time M can start painting behind the showers. When P comes, he is gonna take the materials down. Then we can start painting the bar and if we manage everything, we have some fixing with the ocre."
S: "Wow, I´m realising that I can I have a day off tomorrow."
Ma r22gin, tal on k6ik tissid olemas.
Kummaline lugu juhtus sellega, et m6ned hispaanlased siin tahtsid jubedasti korraldada ja arvasid, et koristamine ei kuulu festivali organiseerijate t88de hulka. Lugu l6ppes sellega, et eile p2rast puidut88tlemist, gotelee panemist (ma isegi ei tea, mis see t2pselt on), imprimacioniga dushi tagant katmist, istusin E, S-i ja M-iga laua taha ja korraldasime nii palju kui v6imalik festivaliks 2ra.
Aga nalja sai kui palju. Avastasime eile, et meil on umbes 60 inimese peale 4 wc-d. E-ga kaalume kaevata endale kakala ja inimesi ootame juurde kui neil oma 2mber kaasas on.
Pyydsime hoolitseda selle eest, et k6igi armuelu saaks festivali ajal hoolt kantud. S tuli mingi hetk v2lja lausega:
"So who is gonna be my third boob?"
Kolmekesi vaatasime talle otsa ja pyydsime aru saada, et milleks tal seda inimest t2pselt vaja on. Ma olen hakkanud aru saama, et vahepeal on ta niiv6rd stressis, et ta isegi ei adu olukorda, sest l6ppude l6puks olid k6ik t88d ysna 2ra jagatud ja tal yhtki konkreetset ylesannet ei olnud. Kysisime siis ilusti, et miks ta seda inimest vajab.
S: "Imagine that I have to call G (yks t88listest) and that suddenly something happens here and I have to fix to things at the same time. Or you (viidates M-ile) need to go to the store for food. I go to one thing and what about the other thing?"
E: "And then the meteorite falls..."
M: "...and the tsunami comes..."
J2rgmised minutid olid pyhendatud naerule.
Lugu l6ppes sellega, et l6puks oli tal kuus v6i kaheksa tissi, ehk siis t88ylesanded said k6ik jagatud ja l6puks sai tema ka sellest aru.
Kell 12 alustasime 6htus88giga ja nagu juba n2dal aega j2rjest 2rkasin t2na kell 8 yles. Mu kehal on rytm. Isegi kui ma tegelikult olen p2eval v2sinud ja korralikku und ootan juba mitu p2eva, ikka 2rkan hommikuti varakult yles. Ja ma ei ole vist kunagi varem ise oma p2evi nii 2ra organiseerinud nagu siin praegu. See on p2ris l6bus.
"Do you want to hear my schedule tomorrow?"
"Oh, yes! Tell us!" ytleb E s2ravate silmadega ja pisut irooniliselt.
"Well, the first thing is the Bodega, because the imprimacion takes some time to dry. Then comes the wood and at the same time M can start painting behind the showers. When P comes, he is gonna take the materials down. Then we can start painting the bar and if we manage everything, we have some fixing with the ocre."
S: "Wow, I´m realising that I can I have a day off tomorrow."
Ma r22gin, tal on k6ik tissid olemas.
Tellimine:
Postitused (Atom)