Esmaspäev, 14. detsember 2009

....

Kui ma paar kuud tagasi matsin oma onu ja tantsisin laval imalat armastajat, siis ma poleks osanud arvatagi, et jõuan sellisesse meeleseisundisse nagu ma hetkel olen. Ma tunnen, et kõik need kohustused mu ümber ei suuda mind kinni hoida. Ei ole mingit vajadust põgeneda.
Mul on tegemisi, mida teostada, mille kallal vaeva näha. Minus on plahvatanud mingisugune jõud, ma võiksin armastada kõiki, vajamata kedagi.

Keegi võiks minust pilti teha, et ma kunagi saaksin seda vaadata ja meenutada tänast õnne.

1 kommentaar: