"I quit!"

Vahel lihtsalt on väga raske olla analüüsiv inimene. Eesti keeles võiks olla mõtlemisele rohkem sünonüüme. Midagi sellist, mis kirjeldaks välist vaatlemist ja sisedialoogi samaaegselt. Meie keel jääb kängu, mitte sellepärast, et meil ei ole uute objektide jaoks uusi sõnu, aga ka meie sisemised protsessid on keerulisemaks muutunud ja nende kirjeldamisel oleks vaja pisut nüansi rohkemaid sõnu. See selleks.
Ma arvan, et nii mõnigi mu sõber tunneb aeg-ajalt seda, et saaks ainult mõistuse välja lülitada. Saaks niimoodi lihtsalt olla ja tegutseda, et analüüs ei hakkaks kohe pihta. Kusjuures kõike seda saab tegelikult harjutada, mille juures on muidugi oht, et tekib kujutelm, et me olemegi kõigest konstrueeritud olendid. Kõike saab kujundada. Hing läheb kaduma kuhugi kohustuste ja ootuste vahele. Eesmärk pühitseb abinõu. Aga kas vahendite valik määrab eesmärgi väärtuse?

See väljapääsmatu olukord, kus miski ei edene. Tahaks pageda, peitu pugeda ja võib-olla tulebki mingisugune sõltuvus, mis täidab seda tühimikku, kus enne asus hing. Parem oleks, et sa kunagi oma sõltuvusest teadlikuks ei saaks. Sellest vabanemine on niivõrd keeruline, et kui sa üks hetk selle ka saavutad, märkad ikkagi, et hinges on tühimik ja sa oled selle lihtsalt asendanud. Sellest järgmisest sõltuvusest välja tulek on aga juba palju keerulisem. Vot siis tahaks osata oma mõistust välja lülitada. See oleks kõige parem. Elada kartmata tagajärgi. Äkki siis ongi see hetk, kus sa mõistad, et oled olnud jällegi oma mugavuse ori ja ülejäänud maailma ausalt öeldes väga ei huvitagi sinu unistused.

Pohhui need unistused, igapäev on see, mis loeb. Rääkisin R-ga jällegi meelelahutuse kunsti vastanduse teemal. Õigemini ta tõdes, et tema leivaraha tuleb peamiselt meelelahutusest, aga võiks rohkem tulla kunstist. Mina iga natukese aja tagant mõtlen, et peaks sinna meelelahutusse minema, aga ma ei suuda. Küsimus ei ole mitte inimeste lõbustamises, aga selles, et ma pean seda tegema rohkem kui poolalasti, see on see, mida ei suuda. Kas ma olen õnnelik oma igapäevaelus? Ei. Aga palun paranda siis oma elu!

Siin ongi see, et mõtleva inimesena sa ei näe väga palju võimalusi. Ja kui päris sellist kutsumust või teisi pahviks ajavat andekust ei paista kuskil, siis on pisut keeruline. Milles sa alla annad? Võib-olla see ei olnudki tema puhul nii. Võib-olla oli seal nii palju muid olukordi, mida ma üldse ei tea. Ma õigupoolest ei tundnudki teda nii väga. Mul on ainult meeles, kuidas ta rääkis, et teatud meditatsiooni/manipulatsiooni tagajärjel sattus ta tagasi ema üsasse ja tundis seal, kuidas ta ema teda ei taha. Ta leidis selles põhjenduse oma terve elu saatnud süütundele. Oli kuidas oli, võib-olla see ei olnudki kõik nii otsene või tõene. Aga ma kujutan ette kuidas ta küllaltki rahulikult oma analüüsiga jõudis selle hetkeni, et ta viis ennast siit ära.

Millest ta üldse ilma jäi? Merest, mis on plastmassi täis, ja maast, kus loodust jääb üha vähemaks? Ühiskonnast, mis rajaneb üksteise ärakasutamisel? Kunstist, mis on sisutühi? Ma tahaks mõelda, et ta jäi ilma ühest arukast ja võimekast isiksusest, aga mulle tundub, et sellise isiksusega ei ole eriti midagi teha. Tasub olla veidike loll. Tasub mitte püüda aru saada iseendast ja enda ümber toimuvast. Lihtsalt sellepärast, et meil ei ole väärtushinnanguid. Me oleme tühikargajad. Kui mul ei oleks nii suurt respekti ema vastu, ma oleks ammu sama teinud. Mitte sellepärast, et elu nii halb on või et ma õnnelik ei suuda olla. See elu on lihtsalt nii väärtusetu.

Eks, ma ikka lootsin, et mul tekib veel võimalusi temaga vestelda.

...ja ma ei maga ja ma ei söö ja ma ei taha teha tööd...

Unes

Me istusime K-ga juba tribüünidel. Kohale sõitsid mingid välismaalased või lihtsalt tähtsad külalised. Neil oli politsei eskort. Ma ei tea, kuidas see juhtus nii, aga ilma ühegi proovita pidi mu lavastus etenduma. See oli täiesti uskumatu olukord. Ma olin paanikas. Õnneks oli seal ka Kr, kes oli nõus tegema "Maali!" edasiarendust. Võinoh, lavale vähemasti minema. Otsustasin, et lähme koos. Teeme kaheksat ja sealt edasi liikumist. Samal ajal mõtlesin, et ei tea, kas Kr sellega ikka hakkama saab, sest tegelikkuses meil oli olnud neid proove, kus ta väga sellest aru ei saanud. See kõik oli loomulikult väga närvesööv. Mitte ühtegi proovi. Ma ei olnud oma teemat üldse arendanud. Rääkimata sellest, et ma ju tahtsin teistsugust lavaasetust. Kas sellega oli keegi arvestanud?

Mingi hetk helistas K. S. teavitamaks mind, et ta on sama teema valinud ja taotles mingit toetust ja sai selle. Ta lihtsalt tahtis anda teada, et ta teeb samast asjast lavastust. Ma ei osanud kuidagi reageerida, aga eks mingi alaväärsuskompleks oli, et noh, kui tema teeb, siis tõenäoliselt see on palju ägedam. Aga too hetk see teema ei omanud mingit tähtsust, sest miskit oli vaja lavale tuua ja mul ei olnud seda. Mul ei olnud ka seda improülesannet, mis oleks toonud mu teema lavale.

Kahjuks asi selleni ei jõudnudki, et keegi oleks lavale läinud. Mingid esinejad seal olid, aga ma ise jõudsin järeldusele, et pean produktsiooni tüüpidega veidi rääkima, et asjad on kuidagi mäda. Siis uni katkes.

Kõik muidugi tundus ütlemata reaalne. Mõnes mõttes ma arvan, et see on õige, et "Maali!" päris ära ei tasu unustada. Ma tegelikult otsin ka seda teatavat järgnevust, et tekiks mingi joon. Mingisugune loogilisus. Ma juba võtan paar mõtet "armastusest vastu" olgugi, et see ei olnud nii lõpuni mõeldud. Mulle tegelikult meeldib see seisund kui hakkad midagi looma. Kui "Maali!" ära lõppes, kui hakkas selles jutustamise periood, siis justkui see seisund jäi kuskile ootama. Need mõtted hetkeks kinnistusid ajas ja vastu tuli võtta selle tahkestumise kaja. Hakkad, aga uuesti pihta, lähevad mõtted jälle sinna lainele. Peas tuleb läbi käia jälle kõik need sammud - nii, kuidas ma selle õhkõrna ideetundmuse realiseerin? mismoodi tantsijatega? mismoodi muusikuga? milline valgus ja lavakujundus? Ja see on äge, et valmis mõelda väga palju ei saagi, saab mõelda suunad, pidepunktid. Ja kui miski on konkreetne, et vot just seda ma tahan, siis kuidas kõik muu selle ümber mängima hakkab. Pusle.

Aga jah, reaalselt ma väga kardan. See pole enam koolitöö. Mitte, et see päris tipp oleks, aga enam pole seda turvatunnet. Seda raami, et kui ma põrun, siis saan lihtsalt kehva tagasisidet ja vaatatakse natuke viltu.
T ütles, et nad määrasid ka omalt poolt sellised nõuandjad. Ma sain O. K. kes minu ideest oli vaimustunud ja too teine koreograaf sai R. M. Ma ei kujuta ette kui R oleks mu "nõuandjaks" hakkanud. See oleks ikka väga back to school olnud. Ma väga tahan, et ma saaks hiljem kriitikat, eks I-ga peab mõtlema, kuidas kutsuda erinevatelt aladelt inimesi, et nad kirjutaks või räägiks. Khuul! Hakkab jälle pihta...

Ei saa mitte vaiki olla

Ok, ma üritan hull budist siin olla, et lasen kõikidel oma emotsioonidel lahtuda, aga sorry, see viimase päeva Tallinna naiste tissi näitamine ajab lihtsalt tagajalgadele ja tõstatab mitu teemat. Ja nad ütlesidki selle välja, et nad on Eesti versioon Femenist. Well...
Ma ei ole siin just kõige põhjalikumat eeltööd teinud, aga tervet mõistust on mul nii palju, et teha mõningad loogilised järeldused ja mõista, et selline tegutsemine ei ole just kõige mõistlikum. Ok, nende eesmärk on tähelepanu saavutada ja tähelepanu saavutavad nad palju, nii et võib-olla tõesti see on mõttekas. Aga tõesti, mul suht suva, et sul on ilusad tissid, see fakt, et sa nende abil üritad avalikkuse tähelepanu võita ja leida lahendusi ühiskonna probleemidele, on alandav naisele. Jah, me kõik näeme, et sa oled ilus ja meile kõigile sa meeldid oma ilu pärast, aga su ilu ei ole su ainuke relv.
See on ju ilmselge, et sellise käitumisega naised lihtsalt toetavad seda stereotüüpi, mille vastu enamik naisliikumisi üritab võidelda. Femen ei võitle selle stereotüübi vastu, vaid samamoodi pigem toidab seda. Loe siit. Ja kõige nõmedam selle juures on see, et kogu Lähis-Ida loob selliste asjade pealt n-ö lääne kohta kuvandeid. Nii palju kui ma käisin Lähis-Idas, siis neil oli suht suva, et ma ida poolt olin, ma olin valge nahaga, järelikult olin ma samasugune läänlane nagu on prantslane. Nagu paljuski lääs ei tee vahet erinevatel Lähis-Ida rahvastel ja kleebib kõigile samasugused sildid külge, nii kehtib see ka vastupidi. Ehk siis seesama suurepärane Femen põhjustas sellise liikumise. Ühelt poolt on see võimalus mosleminaistele rääkida enda eest ja läänemaailmale avada oma kultuuri tagamaid, aga tegelikult ei peaks need kaks poolt üksteise võrdlemisele üldse nii palju keskenduma. See, et ma ei kanna hejabi, ei tähenda, et ma läheks Maxima ette paljaste tissidega naistele võrdset palka nõudma. Ja kui ma oma rindu ka näitan, siis see veel ei tähenda, et ma samastaks ennast Femeni või flashime.ee ideedega. Paraku need sildid on olemas ja ma pean arvestama nendega kui ma lähen avalikkuse ette, kas ma olen võimeline muutma sümboli taga asuvat tähendust või ma ainult süvendan seda.
Kui mina oma tantsukunsti haridusega suudan tulla sellise järelduseni, et flashime.ee toetab arusaama naisest kui ajudeta objektifitseeritud naise stereotüüpi, siis ma ei saa aru, kuidas nemad selleni ei jõudnud. Väga tore, et nad hoolivad oma ümbruskonnast, aga miks nad peavad tegema seda ülejäänud naissoo arvelt. Ohh. Kallid naised, te olete nii ilusad, aga mul on häbi teie pärast.

Väljavõte sealt saidilt: "Kasimata, auklikud, porised ja kruusased parkimisplatsid, mida linn lubab pidada EuroPargil keset kauneid maju ja ajaloolist kultuuri EI OLE SEKSIKAD. Mitu tuhat kingapaari ja kontsa peab naine murdma, ennem kui keegi meid kuulda võtab?" - Ma ei tea, ma vaatan seda naist ja see park tundub juba päris seksikas, kontsad on ka terved. Probleem lahendatud.

Mind on siin aastaid juba feministiks nimetatud. Viimasel ajal vähem, sest ma ei ole neil teemadel nii palju sõna võtnud, ma tegin lavastuse, mis oli minu idee ja arusaam naiselikkusest. Ja see ka, et mul on nüüd pikad juuksed ja uskumatu, aga enam ei ole ma ei lesbi ega feminist. Go hair! Umbes poolteist aastat tagasi sattusin Marokos vestlema ühe meesterahvaga naise-mehe teemadel. Ta oli kirjutamas üht lugu mehest, kes oli kuskil seiklemas ja parasjagu päästmas mingit naist. Ta palus minult abi. Tal oli vaja, et see naine hüppaks tollele mehele, keda ta ei olnud kunagi varem kohanud, kaela ja armuks sekundiga ja tahaks temaga kohe seksida. Ta tahtis teada, kuidas lahendada see situatsioon, kuidas see nii juhtuks. Loomulikult olin ma too hetk hoopis teises kohas kui olen praegu, aga mulle tundus see nii primitiivne. Kusjuures siiani tundub. Seda ma ka talle ütlesin, et endast lugupidav naine seda ei teeks, see kuvand, mida ta selle looga naisest loob on tobe ja ma ei oska teda selles aidata. Vaidlesime pikalt, ta ikka üritas seletada, et see naise kuvand ei olegi see peamine loo point, vaid see mees. Mina jällegi vastu, et seda nõmedam - no, et kui tema soovitud mehe kuvandiks naine peab niimoodi käituma, siis on see mees ka suht mõttetu. Ja siis ta ütles, et ma olen feminist. Ma reageerisin tugevalt, solvusin ja ütlesin, et ma ei ole feminist. Ta oli üllatunud, ta ütles mulle, et sealt, kus tema tuleb (Saksamaalt) seal on inimesed uhkusega feministid. Minu arusaamad olid feministlikud ja tõenäoliselt on siiani. Ja ma võtan selle sildi isegi vastu, kuigi ma tean, et Eestis on sellest arusaam üpris radikaalne. Mulle lihtsalt tundub, et igasuguses võitluses me kaotame selle võime näha naiselikkust. Mitte, et ma täpselt teaks, mis see naiselikkus on ja kui juurteni ta üldse ulatub, aga ma tean seda, et oma ilu ei pea häbenema ja see on kindlasti rohkemat väärt kui tihtipeale arvatakse.

My baby is back!

Oh, kuidas ma sind igatsesin. Ma ei saanud arugi kuivõrd ma sind igatsesin. Aga nüüd oled sa siin. Endiselt ebatäiuslik ja rohmakas, aga just nagu siis kui me esimest korda tutvusime. Ma ei pea enam oma kannatust selle teise juures proovile panema. Võib-olla see on sõltuvus. Võib-olla see on kaasaegse inimese suutmatus oodata ja olla ilma. Sellegipoolest olen ma väga õnnelik, et mu rüperaal on jälle minuga. Ma ei tea, mida ma V-le selle eest kõik võlgnen.

Õigetest asjadest

Ma usun, et kui mõni veidike vanem inimene loeb mu järgnevat teksti, siis ta lihtsalt muigab. Võib-olla ka mitte. Igatahes, kuidagi on viimasel ajal nii, et kui tuleb õige asi, siis sellega ei kaasne sisemist plahvatust ja ogaraks tegevat rõõmu või entusiasmi. Kõik, mis õige tundub olevat, hiilib niimoodi rahulikult kohale, ei suru ennast sugugi peale ja jätab pikalt võimaluse veel keelduda. Kummaline on ka see, et näed justkui kõiki tahke, ebameeldivad küljed ei ole kuskil peidus, võib-olla see ongi see, miks äralendamist ei toimu. Tundub küll selline rohmakas üldistus, aga tõesti oma elu viimased valikud ma võin kõik sobituda sellise mustri alla. Kõik, mis tuleb sellise kõuemürinaga, on pisut kaheldava väärtusega ja tõenäoliselt kaob sama kiiresti.

Kummalisi tundeid on ka. See oli vist kevadel kui ma esimest korda tundsin, et ma tahaks last. Selline füüsiline tunne, et tahaks kedagi süles hoida ja tema eest hoolitseda. Õnneks on see tunne kadunud. Teine kummaline tunne on oma kodu igatsus. Sellise kodu, kus oleks lopergused kapiuksed ja värvilised seinad. Mustrid. Ja nagu I ütles, siis kohvi- ja mehelõhn kui uksest sisse astud.

Ehk on need mööduvad tunded.

Muidu mõtlesin, et läheks äkki ikka õppima ka. K ja L pulm oli tõepoolest ilus. K oli lihtsalt nii õnnelik, et see ajas nutma ja naerma korraga. L muidugi tagasihoidlikult üiliilus ja elegantne. No tõesti, kui nad kahekesi seisid seal heinamaal halli taeva ja kadakate taustal, mõtlesin, et vau, kas mõni teine naine oleks suutnud K-d nii õnnelikuks teha. Ja veel nii kenasti. Mul oli tõesti nii heameel. Too teine pruutneitsi ütles, et läheb Tartusse etnoloogiat õppima, kuna tahab teha dokke. Ja ma ei tea miks, aga see jäi mulle pähe kõlama. Ma pole muidugi ammu nii rahulikku inimesega vist nii pikalt aega veetnud võib-olla sellepärast jäid mõned asjad, mis ta ütles, kõlama. Ta jäi ise pisut kõlama. 

ilmselgelt suvi

aga valmistun juba sügiseks. ja ootan seda. põnevusega.

Tahaks rääkida, et mul läks nii hästi, aga ma ei tea kellele

Ok, õpetajadiplomi sain C ja eile olin ülipahane ja ütleme nii, et pettunud. Pettunud selles, et jälle ei hinnata minu tööd mitte kuidagi. Olin kindel, et sinna S-i juurde peole ma minna ei taha. No, ühelt poolt, kuna ma teda väga näha ei tahtnud. Olgem ausad, tal oli mingi vimm mu vastu ja see põhjendus, et ma ei toonud välja kultuurilist konteksti, on pisut lühinägelik ja ebapiisav. Samas, eks ma tundsin ka, et ma ei viitsi huiata selle hinde pärast. Lõpuks ei olnud see kõige olulisem, oluline oli see kogemus.

Ehk siis koju jõudsime ja hakkasime jooma. Kurb, aga nii ta oli. Ja toimis. Peast kadus see eilne kaitsmine ja täna hommikul valmistusin juba uueks. See oli lihtsalt väga hull kaitsmine. Kui R alustas ja M.K. tema kallal võtma hakkas, ehmatasin ma nii ära. Mu süda hakkas peksma ja olgem ausad, olin juba sellest hetkest närvis. Ta kuidagi ei saanud üldse aru, et R tegelikult mõtleb ja mõtestab oma tegevust. Ma tahtsin täiega öelda mingeid asju, aga ega nad väga ei andnud võimalust. Ja ma kogu aeg mõtlesin, et äkki R ise vastab neile. Oli aru saada, et keegi ei olnud vaenulik, aga see oli ikka selline tõsine läbi võtmine. Midagi sellist, mida ammu oodanud olime. Vähemalt mina.

Siis tuli A kord ja ma ei suutnud väga süveneda. See oli palju rahulikum kui R oma, aga ei puudunud ka siit see küsimus, et miks A midagi teeb. Ma pean tunnistama, et M. S. kes tavaliselt on oma tujust väga mõjutatud, rääkis täna minu meelest väga hästi. Ta küll ei rääkinud palju, aga minu meelest ta suutis pöörata tähelepanu õigetesse kohtadesse teatud hetkedel.

Siis tuli paus. K pidi järgmine olema. Mõlemad olime pisut närvis, et mis nüüd saab. Kuidas K peaks rääkima? Millest ta peaks rääkima? Ta läks oma juhendaja juurde ja nii R kui K soovitasid tal veidike julgustust trimbata. Läksime Suurde Venda ja võtsime kaks Bailey'st. Tee peal mõtlesime välja, millest K peaks alustama ja leppisime kokku, et kui väga hulluks läheb siis ma sekkun. Aga tegelikult ei läinud. Ma küll sekkusin paar korda, aga tegelikult nad leidsid ühise keele ja see oli üpriski positiivne tagasiside.
Sellegipoolest olin nii kaasa haaratud ja süda ikka peksles.

M korral ma üritasin jälle sudokut lahendada, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest mu süda ikka peksis. Vahetult enne minu korda oli mu närv nii püsti. Olin tugevalt läbi mõelnud, et millised oleksid minu vastused eelnevalt küsitutelt. Ta ei küsinud küll midagi sellist, mille peale ma ei olnud ise mõelnud, aga ma arvasin, et see fookus nende tööde puhul läheb kuhugi mujale. Nojah, eks meie postmodernse tantsu üks kuulsamaid esindajaid suunab ikka fookuse kontseptsiooni läbimõeldusele.

Istusin sinna, ütlesin paar lauset oma töö kohta ja küsisin, et äkki neil on mingeid küsimusi või midagi öelda. Juhtus midagi ootamatut. M. K. tunnustas mind. Ütles, et see on töö, mille puhul ta nägi põhjendatust ja see miks sa vastatud. Ta küll ütles, et mõningate mööndustega ja ta ikka oskas väga hästi läbi näha mu tööd. See oli lihtsalt ilus. Siis tuli kõne alla muidugi muusika ja K.S. rääkis ka mis ta mõtles. Eks tema põhimure oli ikka muusika ja ta ütles seda, mida tookordki mulle seal kohvikus, aga sellest tekkis arutelu ja see oli väga lahe. Ja minu Tarkovski viide ei olnudki nii vale. Oeh, see oli nii hea. T. J. üldse ei haakunud, aga ütles, et sellegipoolest...ok ma ei mäleta mis ta ütles, aga ta siiski oli toetaval seisukohal.

Ja K S. ütles, et hea oli, et ma kirjutasin oma tööst, mitte iseendast. Jei!! Mingid olulised tüübid kiitsid mind. See oli lihtsalt nii tore. Nad muidugi kiitsid kõiki ja soovisid jõudu edasi tegutsemiseks. M.S. ütles, et hea saak. Ohjah, seda kõike oli nii väga vaja kuulda. M. K. ütles, et ta ei räägiks selliseid asju ja ei võtaks meie kallal nii palju, kui ta ei näeks meis seda miskit. Me just R-ga rääkisime, et väga oleks vaja, et keegi ütleks, et jätka, tegutse edasi, ja see tuli. Muidu, mis ma ikka hakkan kuskile Kulkale kirjutama kui mu tööd keegi heaks ei kiida.

Nüüd juba täitsa loodan, et saan sinna Premiere'ile ;)

Lõpu Jaanika

Ok, ma peaks seda kõike siin kuidagi tõsisemalt võtma, aga ausalt ma väga ei viitsi. Las pärast need piitsad peksku, mul niikuinii cum laudet tulemas ei ole, nii et peaasi, et tehtud saaks. Mul on plaanis järgmised ööd unetult mööda saata, päeval niikuinii päike häirib mõtlemist. Ja siis neljapäevaga saab ühtteist juba tehtud. Aah, reedel on ju veel ja siis eesti tants ja see friiking praktikum... Uuh, järgmise nädalaga vast saab tehtud.
Ma muudkui itsitan. Miks? No, sest ma veidi armusin ära. Nagu ikka kättesaamatusse printsi, aga ta lubas, et nädal aja pärast tuleb ta valge hobune ja siis kuldse vibu ja noolega ratsutab ta Jaapanisse. Ja kõike seda ilma särgita loomulikult.
M ja T pidid tuvidena järgi lendama.

Ohh jahh... ma olen lootusetu. Ma arvan, et mulle meeldib mõelda, et mu elu armastus on kuskil mujal päästmas maailma, kusjuures see prints just seda tegema lähebki. Ok, mitte küll Jaapanisse, aga teise ilma otsa igal juhul. Ja ma rahumeeli jään siia mõtlema, et ohh, äkki ühel päeval me teed veel ristuvad ja siis kui ta on oma maailmapäästmisega hakkama saanud siis ta tuleb nagu Peer Gynt läks Solveigi juurde ja saab aru, et mina olingi see, mida ta kõik need aastad otsis. Tegelikult mulle meeldiks temaga koos maailma päästa.
ohhhhh....

Panin peale oma lemmikõppimisloo ja kirjutamine alaku!!

ma tean wtf? aga millegipärast see aitab mul keskenduda..

Nonii. Ma sain oma seminaritöö B. Kaitsmine võttis aega 45 minutit, lõpus oli mul juba juhe kergelt koos. A, mu juhendaja tuli poole pealt ja siis enam midagi mõistlikku mu suust ei tulnud.
Kõik oli kuidagi intensiivne, väsitav ja keeruline.

Minuga samal päeval kaitses Arkaadia teine tank M. Kui eelmisel kaitsmisel oli Arkaadia A see, kes viie päevaga kirjutas töö, mis kõigi lemmikuks osutus ja vaatamata kirjavigadele või selge hüpoteesita A sai, siis seekord oli see M. Koondnimetusega Arkaadia tangid. Võib-olla see on kadedus, aga pigem tundsin ma seda, et pole mõtet võtta väljakutseid vastu, sest ma tõenäoliselt ei saa sellega kuigi hästi hakkama ja lõppeks tunnustatakse ju ikkagi tulemust. Ja olgem ausad, see ka ju loeb. Minu isiklikud ponnistused on võib-olla kasulikud mulle, aga kui teised sellest kasu ei saa, siis sinna see jääbki.

Aga jah, minu sügavuti minemised vist ei tasu end ära. Ma ei ole päris kindel, kas see närvikulu oli seda B-d väärt. Või seda, et ma nüüd "nii palju targemaks" sain. Ma olen see potentsiaali tüpaaž. See, kellel alati on potentsiaali, aga seda avaldumas ei nähta. Tüütu. Ma ei viitsi see enam olla.

Muidu sain alles täna aru, et mulle meeldib laval olla see teisejärguline tantsija. Pärast K tööd kuulsin palju tagasisidet ja mind pandi tähele, no suht raske oli seal minust mööda vaadata. Aga jah, R töö puhul keegi mulle isiklikult ei tulnud midagi ütlema. Alguses ma mõtlesin, et ju ma siis ei ole suurem asi tantsija, aga ma arvan, et ma olen seal lihtsalt nii teisejärguline, et mulle ei tuldagi midagi ütlema. Ja mulle meeldib see. Võinoh, ma ei saa öelda, et ma päris korde tahan kogu aeg olla, aga ma tõesti tundsin ennast R töös hästi just sellepärast, et ma ei olnud esireas või mingi eriline tegelane. Ma olin tegelane, mul oli oma roll, aga ma sain rahulikult seal teises reas tantsida. Ja kui ma K töös ka teisejärguliseks tegelaseks muutusin, siis see oli ka ok, aga kuna tal nii vähe tegelasi oli, siis ma ikkagi sain suurema tähelepanu osaliseks kui R töös.

Kõrvalosad on mõnusad. Äkki sellepärast mul ongi alati sellised parimad sõbrannad, sest ma ei oska peategelane olla??? Uaou, selline psühhoanalüüsi plahvatus oli praegu.

-----

Pean selle ikkagi ära märkima, et Kevade pere on nii armas. Eile tuli seesmiselt tühjana koju ja avastasin H ja K õuest õhtust söömas. Võtsin veini ja ühinesin nendega. Õhtu lõpuks olime joonud ära kaks veini ja kaks šampat, ja kõike vaheldumisi. Hommikul saime köögis jälle kokku ja kõik oli hästi. Täna päevitasime M ja K-ga ja linnud armatsesid meie aias.

Sain seminaritöö retsensiooni kätte.
Käed värisevad.

Ma loodan, et inimestele ikka meeldib.

kui pind ära kaob, jääb üle ainult luua

Ise kirjutasin, et lähtun sellest. Lähtu siis! Ühesõnaga, olgugi, et lõpetamine tõelise niidi otsas on ja endiselt väga aegsasti edasi jõuan tuleb mõelda positiivselt. Tegelikult lugesin üht blogi, milles üks neiu kirjeldas oma hetke olukorda ja seal oli jube palju temast endast. Iseenesest väga kihvtilt ja selliselt "fak iuu, maailm" - stiilis kirjutatud. Aga tundus nagu selles peas ei ole üldse vaikust ja ühtlasi ruumi millelegi muule kui oma tunnetele.

Ma vaatasin nagu peeglisse kui ma seda lugesin.

------

Eile hakkasime seda treilerit kokku monteerima ja M küsis, et kuidas see muusika tehti. Ütlesin, et A tegi salvestuse.
"40 minutit pikka salvestuse?"
 "Jajah, ta ise mängis kõik osad sisse ja puha. Ütlesin küll, et võib panna luupima, aga ta oli, et ei, ei, ei, sellel ei ole hingamist. Nii ta siis mängis kõik osad sisse ja pani kokku."

Alles siis ma sain aru, kui palju tegelikult A oli teinud. Ma olin terve aeg jagelenud, et saaks selle õige asja kätte ja kordagi ei mõelnud ma, et tõesti tüüp tegi mulle ju 20 minutilisi teoseid. Päris äge. Veidi on selline tunne, et ükskõik, mis siit edasi tuleb, kuhu ma ka oma elus ei jõuaks, see võimalus luua koos teiste inimestega, on olnud ikka päris võimas. Mul kuidagi sattus seekord väga huvitav seltskond, kõik väga omaette tüübid. Ma olen tänulik.

-------

Nii et töölE, tÖÖle, TÖÖLE! Ja kui miski ei toimi, siis miski ikka toimib!
Ja olgem ausad, ma olen oma elus käinud sütel, Iraagis hääletanud, elanud 12 päeva hašši vahendajate juures, skvattinud kaks ööd suvalist aeda Marokos ja seejärel turisti politsei poolt ära aetud, Iraanis viina ja viskit joonud ja noormehega kikapuud tantsinud (seal keelatud tegevused), Palestiinas pisargaasi eest ära jooksnud ning Jordaanias taksojuhiga vaielnud peaaegu kaklemiseni.
Lõpetamine selles valguses.... ?

 

Tundub, et siiski mitte viimane

A: "Sul on mõttekas teha töö, millest sul on tulevikus ka kasu."

Sorry, aga sa pole vist aru saanud,

mingit tulevikku pole.

Ma ei kuulu siia.
Ma ei kuulu ka kuskile müstilisse teise.


ma olen vahepealne uimerdaja.

Mul tuleks käed otsast murda,
suu kinni õmmelda,

et ma rohkem lollusi ei väljendaks.

Viimane öö

As Juspira priestess notes, “Our music and dance and symbols are not split between soul and body. To dance this way will give a message about some need, something to be done, and will also give us energy and a kind of food inside. There are always many layers of meaning.”

Sorry, aga mul on tõesti tunne, et ma ei saa sellega mitte kunagi hakkama.
K käskis mul asi lihtsamaks kirjutada, A sunnib mind üha laiema materjali juurde.
See kõik on väga huvitav, aga ma ei oska seda seletada. Jah, ma ei saa ise ka aru nendest asjadest. Kuidas kurat ma seda veel seletama peaksin. Iga mullijutt, mida ma kirjutan, sellele tõmbab A kriipsu peale.

Ja ma ei tea, kuidas viidata. Ma ei tea, millal peaks selle asja sinna sulgudesse panema ja millal sinna alla. Või siis sõnastus. Kuidas ma kirjutan, kui ma ei tohi kirjutada, et mina uurin... Muudkui autor... Ja sinu poole ei või ka pöörduda. ohhh....

dramaatiline kontseptualist

Täna pärast K proovi jäin veel saali, et üle korrata R liikumise. Lihtsalt enda jaoks läbi mõelda ja see oli lihtsalt seljale nii kurnav. Üks hetk ma leidsin end maas istumas, pea põlvedel ja tundmas midagi väga kummalist. Süüd või vajadust olla parem. "Ma ei oska seda," käis mu peast läbi. Järgmine hetk ma küsisin iseendalt: "Oota, aga mis tunne selle kõige juures on? Mis sellest, et ei oska? Vaata kaugemale, vaata kuidagi ümber."
Ma istusin ja üritasin oma mõtteid rahustada ja leidsin ennast minemas selle juurde, mida M mulle ütles: "Kui sa oled valinud tantsukunsti oma erialaks, siis peaks sinu väljendusvahendiks olema ka liikumine... Võib-olla sa oleksid pidanud valima mingi teise eriala."
Ma tean, et ta on inimene, kes tihtilugu räägib hoopiski muudest asjadest ja enam-jaolt lähtuvalt oma maitsest. Võib-olla sellepärast ma olen teda ka mõneti alati hinnanud. Ma olen alati näinud tema ekslikku külge, mis teeb olulise info eristamise kergemaks. Kahtlemata ei takerdunud ma hetkel olulisse informatsiooni, vaid informatsiooni, mis mind ennast kõige rohkem puudutas.
Ma mõtlen liiga palju. Muidugi ei mõista ta, et ma ei mõtle piisavalt palju, et tegeleda teoreetilise ainega, aga tundub, et tantsukunsti jaoks ma mõtlen liiga palju.
Ma ei nõustu sellega üldsegi mitte, sest oma liigse mõtlemise tõttu olen ma jõudnud arusaamani kuivõrd intelligentne inimkeha tegelikult on. Ma ei räägi mingitest abstraktsetest filosoofiatest vaid kehakäsitlusest. Ma olen aastaid pidanud teadust maha jäänuks inimese uurimises, alati on olnud religioonid (mitte nüüd just kõik) minu jaoks selles vallas kaugemale arenenud, sest nad suudavad pakkuda seletusi (küll oma süsteemis) teatud intuitiivsetele toimingutele. Aga neuropsühholoogia areng on jõudnud üpris kaugele ja siis mul tekib kohati küsimus tantsijatele, et kuidas nad üldse saavad liikuda, ilma et nad ei arvestaks keha mitmetasandilisust. Kui mina, inimene, olen nii keeruline üksus, siis kui ma hakkan tantsima, mis siis üldsegi tantsib? Mis osa minust hakkab mu keha üldse liigutama? Kuivõrd ma tajun hetke mitmetasandilisust ja seda, mis toimub mu sees? Tore küll, et me liigutame ja siis saame aru, et miski muutus, aga kui palju me saame enne aru, mis toimub ja siis liigutama hakkame?

See üks neuroteadlane, keda ma praegu olen lugenud, väidab, et me ei ole kunagi olevikus, sest keha ja aju vaheline suhtlus toimub pidevalt ja kõik mida me meeltega vahendame võtab väikese aja ja jõuab veidi hiljem kohale. Ma arvan, et on võimalik saavutada see tunnetustasand, kus me tõepoolest tajume olevikku. Mitte, et me ei oota ära lihtsalt seda kujutlust, mis ajju tekib, aga me tunnetame oma keha protsesse. Ja vot kui siis liikuma hakkata. Kui viia oma keha läbi aja ja ruumi selle sama tunnetusega... mis kõik see olla ei võiks...
Tehnika on seejuures ülioluline, et teada, milleks mu enda keha on võimeline.

Arvan, mida ma arvan, aga ikka on nii, et iga lehekülg mida ma loen ja iga lause mida ma kirjutan, sellega samaaegselt on mul kuskil sees mõte: "kas see oli nüüd üks liigutus, mille ma tegemata jätsin?"


P.S. Et ei läheks kaduma see vestlus M-ga eelmisel reedel, siis kõlasid veel sellised mõtted nagu "ma ütleks, et sa oled äärmuslik", "ma tean, kuidas sa mõtled, aga ma ei tea, kuidas sa tantsid", "samas A.R. ütles küll, et sul on intelligentne keha".

P.P.S. Tegemist ei ole negatiivse juhtumiga, lihtsalt emotsionaalsega. 

Maratonilt

Käisin siis maratoni vaatamas. Ikka päris tore on see. Sa näed ühes õhtus täielikku jama ja ülimat geniaalsust. Lõpuks segunes inspiratsioon sooviga kõik kunstnikud persse saata. Aga see vist oligi lahe, et kui mulle miski ei meeldinud, siis see lihtsalt ei meeldinud ja enam ei vaevunud võtma seda hoiakutki, et see oli küll halb, aga samas puudutas üht või teist aspekti. Mõned asjad olid lihtsalt halvad.

Muidugi elamusterohkeim oli selles mõttes Kerikmäe ja Tencu heli-pildi meeltevahetus. Elamusterohke siis just sellepoolest, et mida mina endas läbi elasin. Algul ma lihtsalt sukeldusin sinna visuaali, mis tõesti muutus minu jaoks ruumiliseks. Ma olen lihtsalt nii vaimustuses praegu sellest, kuidas mingid suvalised orgaanilised elemendid tekitavad ekraanile ruumi.
Abstraktsuse puhul ongi vist see kõige toredam, et sa võid ise valida, mida sa vaatad. Jah, eks kunstnik teeb omad valikud ja asetab elemendid teatud ruumi osasse, aga ta ei piiritle seda üheselt mõistetava looga. Nii ma saan vaadata ükskõik, mis elementi ja lasta iseendal see "lugu" tekitada.
Ehk siis ma trippisin seal visuaalis. Ja kui tihti juhtub see, et muusika on võimsam kui visuaal, siis selle puhul ajas see muusika mind lihtsalt närvi. Tegelikult juba üsna alguses oli seal mingi heli, mis mind häiris. Vaatasin muusikut see hetk ja ta tundus lihtsalt kohatu. Täpselt nagu see heli. Küsimus ei olnudki niivõrd helis iseendas, aga see, millal see tuli. Mulle lihtsalt ei meeldinud, kuidas ta mängis ja mida ta mängis. (ma kasutan just sõna meeldima, väljendamaks täielikult subjektiivset tunnet ja üldse mitte üritadeski olla objektiivne, sest see tõesti ei meeldinud mulle, mistõttu ma isegi ei viitsinud olla avatud). Ausalt kui ma oleks olnud kuskil lõunapoolsemas riigis, ma oleks visanud selle tühja topsiga teda. Mitte veel siis kui ta seda "kohatut" heli tegi, aga siis kui ta jõudis sagedusteni, mis mul pea valutama pani.
Ma olen väga selle poolt, et mängida vaataja-kuulaja meeltega, aga mitte viisil, mis võiks kahjustada tema enda keha. See tundus mulle lihtsalt nii alatuna. Eriti arvestades seda, et põhimõtteliselt igapäevaselt, meil on kuskil mingisugused pininad ja põrinad, mis meie ajju sööbivad. Mulle reaalselt meeldib kuulata helisid, aga see oli lihtsalt nii räige.
Kokkuvõttes oli terve õhtu elamusterohke.

Tegelikult ma ei tahtnud üldse sellest nii väga kirjutada. Tahtsin hoopis paari märksõnaga nädalavahetuse edasised käigud üles märkida. Aga küllap see ei olnudki nii vajalik.

Ausalt, ma tegelikult tahaks juba teisi jalanõusid kanda.

Friendship gone bad

See juhtub alati. Tundub, et on täiesti võimatu hoida suhteid normaalsetena. Ei, armusuhted ei ole enam ammu teema, pigem sõprused. Võib-olla see on lihtsalt see, et kes parasjagu kõige lähedasem on, sellega läheb nagu vett vedama.
Ausalt, see ei ole esimene kord, kui nii läheb. Ma tean, et see on suuresti minu tekitatud, samas ma ei oska sittagi teha ka.
Ma tunnen ennast halvasti, terve see nädal olen tundnud. Kõik läheb tegelikult üpriski sujuvalt, aga mis puutub just proovidesse, siis suht sitasti. Ühes ma ei oska mitte kuidagi käituda ja tundub, et väga pihta ka ei saa. Teises, ma olen lihtsalt aeglane ja koba.

See meetod on muutunud kuidagi väga teravaks ja see on kuidagi ebamugav.

Ja see paik siin ka. Jah, ma tundun pessimistlikuna, sest ma väljendan lähedastele oma muret, asju, mille pärast ma muretsen. Küsimus, kellele ma peaksin seda siis väljendama, kui mitte kõige lähedastematele inimestele. Praegu on lihtsalt tunne, et lähedased kaovad ära. See on ok, aga sel juhul ei ole mõtet oodata, et ma mingite emotsioonidega kaasa lähen. Ma tean, et ma olen õel, ma olen seda nii mitu korda kuulnud. Sellepärast ma ei saa ka ette heita, et teised mulle haiget teevad. Ma saan küll päris palju haiget. See, et ma olen õel ongi suht palju tingitud sellest, et ma olen saanud haiget ja siis kui minult eeldatakse arusaamist, kohas, kus ma arusaamiseks tööd teen, vot siis ma olengi õel. Ma tean, et see on nõme, ma olengi nõme. Ma olen ammu sellega leppinud. Just selles osas, et ma võin salvata väga valusasti.

Ok, ses suhtes, et eile ma tõesti tundsin mingit vägivalda enda sees ja see ei olnud esimene kord. Kui A seal oma kõkutamist mitte kuidagi kontrollida ei suutnud, ärritas see mind päris tugevalt. Ja kui M tookord ütles:
"Ma ei tea, kui sa mahud."

Kui H, poleks öelnud leevendavalt, et selline ülbik oled, siis ma ei tea, mis oleks juhtunud. Päriselt, see on kohe selline tugev füüsiline tunne. Ma pean ennast tagasi hoidma, et mitte päris kätega kallale minna. Ja ma tunnen, et see tuleb suuresti sellest suhtlemise viisist. Et ma nii tugevalt väljendan mingeid tundeid sõnadega. Ja see, et majas ka suht salvatakse, vahepeal on selline ärapanemine. Vahepeal on see lõbus, aga varjupool võib päris karm olla. Jumal, teab, miks see kõik nii on ja kas sellest üldse väljapääsu on.
Kui palju on üldse seotud sellega, et ma pinge all töötan. Mulle ei meeldi lihtsalt ennast süüdi tunda sellepärast, et ma ennast halvasti tunnen.

Ja mida ma praegu teen.... nutan siin raamatukogus. 

Tikkimisega samal ajal seminaritöö

JUHTNÖÖRE edasiseks tööks:
* mõttemustrid ehk neuroloogilised käigud -  (?või kuidas korrektne nimetus ongi?) pmst see, et meil tekivad konkreetsed toimimisviisid - Mikita mainib: ajus on terve hulk neuroneid, mis on juba algse funkstiooni kohaselt bimodaalsed, luues nõnda meelte liitmiseks vajaliku neuroloogilise vundamendi. - Aga kellele ta toetub?????

* need mustrid loovad teadvusetasandi ehk tüüpreaktsiooni/harjumusliku informatsiooni vastuvõtuviisi.
 
KÜSIMUS: Miks on vajalik, et see muutuks??? 

ee..Nii on elu lõbusam äkki?

midagi veel??

*

*


Võite lisada. 

Peenike töö

Tikkimine.
See liikumine on nagu tikkimine.
Ma tahan tikandeid.
Kleidi alla serva.

Unelaul iseendale

päris kurb,
et kakskümmend neli
ja vajan unejuttu

päris nukker,
et kell neli
ja magada ei saa

ma olen idioot

lihtsalt olen.
kirjutasin kirja
keerulise ja tundelise
sügavale enda sisse minnes
poolest ei saanud isegi aru
loodan,
äkki tema sai.
ootan.
nüüd ootan
vastust ootan.
aga eeldada
ma ei tahtnud
vastust
oodata ma ei taha.

võta nüüd siis kinni
kana või muna
ise ka aru saad?

olgem ausad süsivesikud ei mõju mulle hästi

sõin just ära paki vahvleid...

i feel sick now

ennast kiitmast ma ei väsi! aah, fak it! keegi teine ju seda ka ei tee

 

Lõpuks ometi tuleb aeg raamatutega. Seminaritöö oli ootel. Täna võin jälle sukelduda. Eks ma pinguta üle ka asjadega. Ennast tuleb veenda selles, et see kõik on okei. Vahepeal on päris keeruline. Mõned toetavad, mõned toetavad, aga teevad seda karmilt. Tunneteks aega pole ja siis nad lihtsalt tulevad ja purskavad. Alaeadvusest välja. Mälestused, kogemused, mis on haiget teinud ja kui midagi sarnast tuleb, siis on raske. Aah, see oli päris keeruline kui M-iga läbi rääkisime, tundsin seest sellist õõnsaks tegevat värinat. Muidu oled nagu kõigega leppinud ja kõigest aru saanud, aga siis kui rääkimiseks läheb, siis mingid asjad ikka tulevad. Küllap Jeesusel oli õigus kui ta käskis sellel ühel tüübil aeda nael lüüa igakord kui ta vihastas. Ja siis kui ta vabandust palus, siis igakord üks nael välja tirida. Lõpuks sai mees kõik naelad välja ja oli õnnelik. 

Aga augud jäid. 

Ja nii vist ongi, augud jäävad. Aja möödudes on sul juba suva ja aeda ehk tekib nii palju juurde, et mõnda auku enam tähelegi ei pane, aga nad on seal. Ja kui siis üks hetk tuleb mingi konkreetse auguga silmitsi seista või midagi seda auku meenutab, siis tuleb ikka sisse seesama õõnsaks tegev värin nimega Hirm, Valu, Häbi vms.
Vot siis tahaks suitsu teha, aga enam ei suitseta ka.
Meelemürkidest me ikka räägime Kevades. Kellel mille järgi kihk on. Mõned on suitsu, mõned alkoholi ja mõned mõne muu meelemürgi ihalejad.
"Kanep on ikka teistmoodi."

""Ma olen juba nädal aega järjest pilves olnud," olen ma kuulnud sinu suust ma ei tea mitu korda juba," vaatab H mulle otsa.

"Nojah, aga kanepiga on nagu teistmoodi... sa nagu saad aru...su tunnetus avardub...see ei ole halb..."
"Sa oled jumala lumes omadega," naerab H.

Ma pean tunnistama, selles rock'n'roll elustiilis kui uimaselt ja pohhuistlikult mõtled "who the f--k cares" ja tarbid suvalt ükskõik mida, selles suhtumises on midagi kutsuvat. Miks ma peakski uskuma seda kõike, mis mu ümber on? Miks ma peaks hoidma end? Miks ma peaks käituma korralikult või piiri pidama? Üks päev ju sureme kõik, miks siis mitte elada!! Ja siis lihtsalt lasedki nädal aega järjest pilves, joobes, mis iganes. Isegi kui saad aru, et see on kehale halb, ikka paned suitsu ette ja süütad sigareti. Mitte sellepärast et ma ei saaks aru, mul on lihtsalt pohhui, ma tahan seda. Ma tahan hingata suitsu sisse, ma tahan seda hingata välja. Ja lõppeks ma naudin isegi seda, et see mulle halb on.

Üks hetk hakkab seest mingi hääleke kostuma. See tuleb erinevatel hetkedel.

Näed kedagi suitsetamist maha jätmas. Millegipärast tekib selle inimese suhtes tohutu austus. Nii suur, et tema juures suitsu ei tahagi teha. Pärast hakkab veel suitsetama. Ja kui siis hakkab, vot siis on pettumus väga suur, sest kaob ka lootus, et ma ise seda üks päev suudaksin.

"Suitsetaja!" - oot, oot. Suitsetaja? Hääleke hakkab jälle tööle: kas ma olen suitsetaja? Kas ma tahan seda olla? Vot, siis enam rahulikult suitsu ei saa teha. Süütunne samas himu.... kõik see on nii koormav. Järsku tunned end kõige koledama ja halvema inimesena, kuna suitsu teed.
Siis üritad vaikselt. Ok, täna teen ainult mõned. Või et lähen neile külla, nad ei suitseta, ma ei võta tupsu kaasa. Ja ikka teed, keegi kutsub. Ära ei suuda öelda. Ma ju olen juba suitsetaja. No, ma teen selle ühe.
Isegi need, kes suitsetamise maha jätsid, tulevad sind suitsule kutsuma.
"Aga mul on tubakat. Lähme!"

Lõpuks on tunne nagu oleks tohutus augus ja seinad on siledad. Ma ju tahan välja pääseda, aga lihtsalt ei suuda. Jõudu pole. Ei suuda tanki panna, pole ka traktoristi minust. Lihtsalt ei suuda. Juba teist nädalat halad, et tahaks kuidagi pääseda.
"K, ma ei ole täna suitsu teinud. Ma ei taha teha, aga ma tean, ma lähen sinna kooli ja seal on A ja R ja nad kutsuvad mind suitsule. Mida ma teen?"
"Ütle lihtsalt, et täna ma ei tee."

"Täna ma ei tee" on kestnud juba nädal aega, pisut rohkemgi. Ma tajun tugevalt võõrutusnähte, pinge ei tööta selle kasuks muidugi. Aga üha kindlam on olla ja üha vähem tahan ma suitsu teha. Kerge pole, aga see on hea, sest ma ei tahagi, et see lihtne oleks. Ma tahan tunda seda, et ma teaks millest ma loobun.

Ma ei kujuta ettegi, kas seekord ma jään püsima. Elu on seiklus, aga täna ma ei tee.

Mingi veider saaga on selle kohaga. Üldse pole tunnet, et oleks nii väga minu koht, päris mitte see kultuur, kuhu tahaks nii tugevalt süveneda.
Samas, kui ma kuulen seda keelt...







...tuleb midagi sooja.

Seminaritöö kütkeis jälle

Kuidas te teate, et teie teadvuseseisund on muutunud?

Selge see, et kui ma seda tööd kirjutama hakkasin ei andnud ma endale aru, et see, mida olin tunnetanud ja pidanud iseenesest mõistetavaks, on psühholoogia maailmas käsitletud võrdlemisi keeruka protsessina.

Samas, tuleb tunnistada, et täiega põnev on.

Jätkuvalt edasi lükates kõike, mis on oluline