See siiski väärib mainimist. Pärast etendust banketil kuulsin vestlemas kaht vanemas eas meesterahvast. Nende jutt kõlas umbes järgnevalt:

"No, tere! Kuidas läheb?"

"Tere, tere. Noh, mis mul läheb, ikka hästi. Kuidas sulle etendus meeldis?"

"Tead, meeldis ja ei meeldinud, kah."

"Mis siis ei meeldinud?"

"No, vaata see lavakujundus mulle ei istunud. See tapeet seinal, ma ei saanud sellest aru. Ma oleksin tahtnud mingit triipu, nagu meie seelikutel on, aga mitte sellist mustrit. See ei öelnud mulle midagi."

Hiljemgi kuulsin fragmente sellest tapeedist ja kuidas see nii sobimatu oli. Toredad vanakesed.

Täna balletis mõtlesin, et teeks sügisel selle "Romeo ja Julia" ära ja siis põrutaks kuhugi. Enamikku minu selliseid mõtteid ei tasu tõsiselt võtta, aga selline mõte tekkis. Ma olin ikka sajaga koba täna.

Õhtul sõitsime Vanemuise balleti juubelile. Selleks laenas M meile oma kleite ja kingi. H oli femme fatale ja mina midagi aadlipreililaadset, kuigi R ütles, et nägin välja nagu oleksin kokteilipeol. Nägime siis Stepanovi "Kevade" esietendust. See oli üsna hea, loomulikult omade vigadega, näiteks oli laval mingi hetk tohutult palju tüdrukuid, kes algul liikusid kastikeses hästi nurgeliselt võinoh...korrektselt, siis aga muutus nende liikumine väga naiselikuks. Üldse olid laval pidevalt mingid väikesed tüdrukud, kes muudkui jooksid ringi ja hüüdsid: "terviseks!"

Hiljem need samad tüdrukud tirisid peaosatäitjat mööda Vanemuist ringi. Ja neil kõigil olid pikad juuksed.

Ja siis pärast söömist ja veidike ilutsemist tuli bussisõit koju. Olin väsinud, üritasin teed jälgida, aga juhtusin kuulama teiste jutte. A ja K rääkisid loomulikult balletist, A rääkis, kuidas üks ta klassiõde end põhja jõi, miks ta Vanemuisesse ei tahtnud. Minust kohe paremal istusid M ja K, kes rääkisid tugevatest kursustest või tantsijatest või koreograafidest. Taga istusid R ja K, kes rääkisid filmidest. Mingi hetk sulasid kõikide vestlused kokku, tundsin selle hulluksajavat mõju.

K: "Küps inimene on see, kes suudab kõike analüüsida - mis ta teeb, mis talle mõjub jne."

M: "Oluline on leida see, mis sulle meeldib. See, milles suudad end väljendada. Algul on raske, aga kui see tuleb, siis tead kohe."

Need olid täiesti erinevatel aegadel öeldud laused, aga need jäid minusse kumisema. Tundsin, kuidas ma olen totaalselt eksinud ja ebaküps. Mul pole vähimatki aimu, mismoodi ma peaksin tantsima, analüüsivõimest siis rääkimata.

K: "Tahaks olla normaalne. Tahaks olla inimene."

Vau, K-lt tuleb ikka pärleid! Seal bussis istudes tundusid kõikide jutud minust nii kaugel. See kõik oli tantsujutt või kultuurijutt. Samas, mina ei ole kunagi tegelikult neid jutte rääkinud. Ma olen huvitunud usust või maailmaparandamisest, mitte aga kultuurist.

Aeg-ajalt tekib mul koduigatsus. Kusjuures, ma ei tahagi niivõrd koju kui lihtsalt seda turvalist tunnet, mis mul kodus olles on. Tean küll, et mu kodu on minu sees, aga olen selle nii ära kaotanud. Vot seal bussis olles tekkis mul koduigatsus. Huvitav, kas ma kunagi suureks ka saan...

Pühapäeval muidu jätsin oma 3310-e bussi ja ma ei saanudki seda tagasi. Miks peaks keegi seda tahtma?

Praegu tunnen end küll halvasti.

Kelgutasime

Meil oli saan, lumelaud, prügikotid ja veel igasugu kilest asju.

"Oo, laseme selles alla!"

"Teeme ikka tantsukate liu!"

Ronisime kuuekesi suurde kilest ollusesse ja lasime mäest alla. Umbes kümme meetrit kaugemal otsustasime midagi muud proovida.

Saani sõitsime mutta katki ja lumelauaga oli liug kõige pikem, mis siis, et me sellel viiekesi olime.

Võhma noored

Sealses gümnaasiumis oli Tantsunädal, nimelt, pidi iga klass vastavale stiilile tantsu tegema. Algul pidime ise neile miskit õpetama, aga et raha on vähe, käisime ainult korra nõu andmas. Loomulikult, ei olnud enamikul ühtegi ideed, hea kui muusika oli. Krissu ja mina tegime viiendikele "Y.M.C.A" järgi väikse tantsu. Eriti lahe oli see, et lõpuks ronis kogu klass ikkagi lavale ja esitas selle. 11ndikele andsime ka igasugu ideid ja nad isegi tegid, mida palusime. Veidi naljakas oli küll neid n-ö juhendada, nad on ju põhimõtteliselt minuvanused.

Reedel olime žüriis ka ja see oli päris ebameeldiv. Vorpisime sõnu ja eripreemiaid, H oli hullem ergutuskõneleja, ma ei tea, kuidas ta suutis. Loodan, et edaspidi päris nii konveiertööd ei pea tegema. Tasuks saime puuviljakorvi ja šokolaadi. Hiljem sõitsime Krissuga Tallinna. Mingi hetk helistas talle ta ema ja nad rääkisid nii pikalt, et jäin magama.

Laupäeval võttis J mind proovi, kus J2 küsis:

"Mõtlesin, et võiks pärast seda kohviku asja bändi hakata tegema. Sa ei tegele laulmisega?"

Olin pahviks löödud, vaatasin J-ile otsa, ta ei reageerinud kuidagi ja siis ütlesin:

"Heh, ma tegelen häälejoogaga, võin a-d toonida."

Türgi mehed ja Julia

Tänane päev algas altnaabri pahandamisega, et meil eile külalised peale keskkööd lahkusid. Lisaks arvas ta, et me ei peaks oma hambaid peale ühtteist pesema.

See, magamatus ja mõistmine, kui pingul H naabrite pärast on olnud, viis mu olemise päeva peale ikka täiesti nulli. Kuid siis....
Viimane tund oli ballett ja juba sinna ruumi minnes tundsin end paremini. Tunni lõpus sain teada, et sügisel teeme kaks etendust, üks neist "Romeo ja Julia".

Kes küll Julia on?

Kusjuures, ma pole sugugi meie kursuse parim tantsija, umbes kolmas. Ja lisaks osalevad selles ka II ja III kursus. Ma arvan, et tunnen end nüüd mõnda aega hästi enne kui aru saan vastutusest, mis mul lasub.

Õhtul oli talvise tantsupeo avamine, kus tantsisid soomlased ja türklased. Perekonnavalsiks võttis mind tantsima kõige osavam türklane. K, M ja mina olime ka ainsad lasteta, kaaslaseta ja alla 30-e. Pärast tahtsid nad meiega pilti teha.


"Ma ei julge sellele türklasele otsa vaadata."

"Miks?"

"Ma kardan, et ta ründab või midagi."

Mul oli sünnipäev

Olen ühe lõhna, malelaua ja piibu võrra rikkam.

Ma olen viimased aastad oma sünnipäevakoha pealt üsna vaikne. Olin juba ära unustanud miks, sest tegelikult mulle meeldivad kingitused ja õnnesoovid. Ühtäkki tundusid kõik need kingid pealesurutud ning tühjad ja ma teadsin, miks ma ei tuleta meelde oma sünnipäeva. Igal juhul ma eelistan üht siirast kinki/õnnesoovi kui mitut lihtsalt tegemise pärast tehtud/soovitud.

Aga nüüd lõhnan hästi, piip on sisseõnnistatud, male veel ootab mängukaaslast ja ma olen kõike neid pikka aega tahtnud. Aitäh teile!

Vestlusi pärast suitsetamist

"Ma oleks nagu hull! Kas ma olen hull?"

"Jaa. Sa ei teadnudki?"

"Appi, kas ma olen tõesti hull? Ma ei ole ju hull...."

"Oled küll, sa oled kogu aeg hull olnud."

"Ma olengi hull!"

***

"Ma mõtlen, et kas siis...."

"Mis sa mõtled?"

"Kas..."







"Sinuga vist väga piki vestlusi ei saa pidada."

***

Ja siis ühelt teiselt sünnipäevalt

"Kas sa oled lesbi?"

"?"

"Kas ta on lesbi?"

"Ma ütleks, et bi."

"Ma ei ole bi."

"Kas ta on bi?"

"Kapi-bi."