reede, 19. veebruar 2010

Iseenda ravitseja

Mulle ikka nii meeldivad need minu kahepäevased tervenemised. Ma olin küll mitu päeva selline tõbine ja jõuetu, aga teisipäeval võtsin asja tõsisemalt kätte, nägin täpselt õiget unenägu ja täna ärkasin väga tervena üles. Juba eile õhtul ei tundnud ma kurgus valu. Kuidas ma seda siis tegin?

Oluline on endale tunnistada, et olen haige, sest alles siis saan aru, et on aeg ravimiseks. Tuleb aru saada kõikidest sümptomitest ja võimalusel lokaliseerida haiguse kolle. Siinjuures on oluline ka mõtlemine, näiteks, oli minul kurk haige, mis võiks viidata millegi alal hoidmisele. Midagi on jäänud ütlemata. Tundes mind, siis on väga vähe asju, mis jäävad ütlemata. Aga....mulle tundub, et siin ongi see konks! Oluline on, et ma endale ka selle välja ütleksin. Mina kasutasin "peeglit" ehk ma rääkisin kõik oma emale ära, täpselt nii nagu ma tundsin. Teisedki teadsid, aga talle rääkides julgesin lasta oma emotsioone kah välja. Tema vastuses mulle peitus minu vastus.
Oma ema ma tunnen üsna hästi, ma tean tema eelarvamusi ja hirme. Juba ma teen vahet tema kompleksidel ja minu kompleksidel (kuigi ega ma neid viimaseid eriti ei märka, aga ma saan aru kui tegemist on emalt ülevõetud kompleksiga). Tema vastab mulle alati iseendast lähtuvalt ja see on alati õige, sest ma oskan tema kaudu leida oma vastuse üles.

Nii see oli siis õige meelerahu saavutamine.
Siis tuleb hakkata lihtsalt räigelt ravima. Küüslaugu ja kõige muuga. Seekord oli minu parim sõber küll soolveega kurgu kuristamine, aga küüslauk meega isegi aitas. Muidugi ei ole üldse mõtet kasutadagi neid vahendeid kui ei talu neid. Siin on teine konks, millesse tihtilugu kukutakse: ravim ei saa ravida, kui sel ei lubata end ravida. Ehk siis, küüslauk on päris karm värk, aga ta on ühtlasi väga tubli. Küüslauku ei pea eriliselt isegi uskuma, lihtsalt natuke tarbida ja juba ta teebki oma asja.

Loomulikult, tuleb ka natuke teada, mis mille puhul aitab. See on ka üks konks, kui ikka ei tea, mis parasjagu kurguvalu vastu aitab, siis on suht raske end ravida. Aga jah, soolvesi oli seekord üks tublimaid. Isegi taruvaik, mis siiani kandis minu poolt parima kurguvalu ravimi tiitlit, ei olnud nii hea.

Ja lõpuks need unenäod.
Juba esmaspäeval nägin kahtlasi unenägusi. Nimelt, tulin Viljandisse hommikul ja olin meeletult väsinud, nii et magasin veel. Nägin unes mingit kaklust või võitlust. Aga mul oli nii nõrk tunne, et ma lihtsalt ärkasin üles. Ja nii mitu korda, nägin jälle võitlust ja ärkasin kohe üles. Mul oli tunne, et ma ei või kaotada, aga tol hetkel ma ei olnud võitmiseks piisavalt tugev, mistõttu ma ärkasin iga natukese aja tagant üles.
Vahetult enne terveks saamist nägin unes, kuidas suured sõjalaevad olid tulemas kuskile väga ilusasse kohta. Ja ma ujusin nendele lähemale, et veidi luurata, aga mu peidukas ei olnud just kõige parem. Nad märkasid mind ja ma astusin võitlusse.
Niipea, kui ma lähenesin laevale, muutusin ma hiigelsuureks ja ma lihtsalt lükkasin nad käega pikali. Nad muudkui tulistasid mu poole. Päris ära ma neid ei hävitanud, läksin vist abi järgi, kuna neid laevu oli palju, ja siis uni muutus. Veel mõtlesin, et huvitav, kas ma viga sain ka, nad ju ikkagi tulistasid. Vaatasin oma kätt ja sel olid väikesed punased täpid. Ei midagi hullu.

Mul ei ole palju saavutusi. Ma lihtsalt ei oska eriti miskit saavutuseks lugeda. Küll, aga pean ma sellised kahepäevaseid ravimisi saavutusteks. Kui nüüd saaks selle seljaga ka kuidagi hakkama...

2 kommentaari:

  1. http://www.google.ru/intl/ru/landing/transsib/en.html

    Uskumatu. Kaalusin lausa end 30ks päevaks sellega (surelt ekraanilt) tuppa lukustada.

    VastaKustuta
  2. kõrvale "Sõda ja rahu"...Kõlab nagu huvitavad 30 päeva;)

    VastaKustuta