Klatšijutud välismaalt

K: "Tead, ma kuulsin klatši. Ma ei saa öelda kellelt. Ma ei tea täpset allikat, aga keegi rääkis S-le, et meie kursus ei meeldi kellelegi. Ma ei tea, kes talle seda ütles."

Mul on alati olnud väga hea seostamise võime. Fb-s olid just pildid, kus S, K ja H olid koos. H käib meie koolis. Kes muu seda rääkida oleks võinud seal Prantsusmaal. R nüüd tublisti levitab seda kuulujuttu. Noh, muidugi ma aitasin kaasa ja ega K-gi end sellest eemale ei hoidnud. Aga sellised me juba oleme, me räägime elavalt, arutleme nii nagu me läheks kohe tülli, levitame kuulujutte, mitte pahatahtlikusest, aga see on lihtsalt lõbus, mis neist kuulujuttudest saab ja noh, mõned asjad lihtsalt elavdavad päeva. Me lihtsalt püüame olla need, kes oleme. Kiht kihi haaval eraldame endist komplekse ja parim viis selleks tundub olevat koos teistega iseenda üle naermine. See pole üldse nii lihtne kui pealtnäha võib tunduda.

kasteheina vaid ära kaduda

J.V.

Ilus, eks.

Vahel ikka üllatun, kui ilusasti poisid mõtlevad.

Ma ka ei oska kahhlekive seina laduda... Kasteheina kaduda üldse ei oska.

"On pilet. Ei ole pilet..."

Tulin parasjagu suitsetamast kui Viiking mulle vastu tuli ja küsis:
"Näita piletit."
"On pilet." vastasin ma ja keerutasin oma randmeid, sest sina oli ta pilk suunatud.
"Ma ei näe piletit."
"On pilet. On pilet. On pilet."
"Ei ole ju piletit."
"Ei ole piletit. On pilet."
"Kus siis on pilet?"

Vestlusesse sekkus keegi noormees, kes haaras Viikingi kätest selja tagant kinni ja ma jalutasin sisse. Läksin vetsu. Üle viie aasta ja esimest korda alkoholist poetasin ma vetsupotti seda, mida ikka natuke ähmastel hetkedel poetatakse.

Mis järjekorras asjad juhtusid, seda ma ei tea. Mäletan üksikuid hetki ja meelde jäid ainult tuttavad näod, vestlustest ainult piletijutt. Peaks olema piinlik, aga ei ole. Seda vast ei kordaks, aga kaheksakümneselt (jah, ma tahan nii vanaks elada), on mul mida meenutada ja rääkida. Ja noh, kui mu kursakaaslase peo tippsündmuseks oli minu üks vallatu tegu, siis oli see ju igati õigustatud.

E M o

Ma kardan.

Samas, sain täna vist ühe ilusaima komplimendi. K, meie kursuse üks tehniliselt parimaid ja noh, laval on ta ka ikka väga hea, ütles mulle: "Sa oled ikka mu lemmik."
"Lemmik?"
"Nojaa, ma vahel mõtlen, et tahaks olla keegi teine. Ja siis ma vahel mõtlen, et tahaks olla M-L."

Kaasaegse eksam

Tantsu. Kaasaegse tantsu eksam. 

Oli kohutav. Terve kursus puterdas. Muidugi olid mõned osavamad puterdajad, mitte kõik ei suutnud õppejõudu üllatada. Tegelikult on sellest päris kahju, sest rohkem meil M-ga kaasaegset ei ole. Iseenesest ma vist M-t igatsema ei jää, aga ta koreograafia oli küll üsna vahva.

Mnjah.

Nädalavahetus möödus jälle Tartus. Nii armas oli olla I pool ja näha, kuidas mu sõbrad omavahel läbi said. Seest on kohe nii soe. Aga kuidas raamatupoe müüjaks saada?

Täiuslik koreograafia

Eile nägin A proovi. Tema koreograafia on lihtsalt ülim minu jaoks. Vähemasti praegusel hetkel. Igal juhul on A suur tulevikulootus nii tantsija kui koreograafina. Ainuüksi tema pärast on meie kool põhjendatud

.

"Praegu on selge, et kui midagi väga tahta, läheb kõik hästi."

Armukolmnurkadega on vist alati see, et kedagi kunagi ei huvita see kolmas pool. Praegu on küll tunne nagu oleksin mingis juustuses ameerika romantilises filmis, ainult, et mitte see, kes lõpetab "kenasti koos". Aga see kolmas, kes loeb sellest õnnelikust paarist ajakirjast. Temast tehakse alles siis film, kui tema endine kutt ilmub ka ajakirja oma tulevasega ja siis leitakse keegi tapetult. Ükskõik, kas tüdruk tappis end ise, oli see mõni suvaline või mõni noormees, kes andis tühje lubadusi, või sai tüdrukust hullumeelne sarimõrvar.

Tegelikult on juhused toredad, kui ikka tõeline juhuslikkus on olemas. Kui ma pean toredate juhuste nimel kokku puutuma ka ebameeldivatega, siis olgu. Ongi mida lastelastele rääkida.

akna peal suitsu teha..

M: "Teeks suitsu, kas kellelgi on?"

M-L: "Mul on tubakas suht otsas, umbes pool suitsu saaks."

K: "Mul on ka hästi vähe tubakat."

M: "Aga teeme sellise mixi!"

Natukese aja pärast seisab M K toa ukse peal sigaret suus: 

"Vaadake, mis ma leidsin!"

 K: "Kust sa selle said?"

M: "Ära küsi. Keerame nüüd teie tubakad kokku."

K: "Ma ei oska keerata. Ma eile proovisin, mul ei olnud suitsu ja siis ma leidsin selle tubaka. Üks poiss jättis need minu kätte."

M: "Ma õpetan sind keerama."

Asjalikult ja täpselt seletab M, kuidas keerata. Ta põhjendab igat liigutust nagu korralik tantsuõpetaja ikka. 

"Siis vahepeal teed tatiseks."

K tubakast jätkub terveks sigaretiks ja endalegi saan keeratud ühe mõnusa segu.

Kolmekesi lähme M-i rõdule ja läidame sigaretid. 

M: "Ükskõik, mida, aga et ei peaks tegema seda miniuurimust."

Seisime seal rõdul kolmekesi, suitsetasime oma viimaseid sigarette ja järsku mulle koitis, et nende kahe neiuga võib kooselu olla lõbusam kui esialgu tundus. Kui M algul sisse kolis ja T veel siin elas, siis nii suurt vahet ei tundnud. Muidugi koos H-ga läksid konserviavaja ja üks piimakann, aga kodu oli ikka sama. Nüüd on meil külmkapis ruumi, akna peal võib suitsu teha, kaalutleme baarikapi muretsemist ja võib-olla ilmub mu tuppa voodi. 

Siin kollase paneelmaja kolmanda korruse korteris on kõik nii nagu võiks.

Baarijutud

Õpetajatega

"Sel ei ole mingit vahet, mis keegi oma eksami tulemused sai!"

"Ei ole. Ega ma ka esimese asjana ei küsi kui palju keegi oma ühiskonna eksami sai. See tuleb siis välja siis kui inimene, kellega ma vestlen ei tee vahet OPEC-il ja EU-l. Või kui ema kõnnib lapsega tänaval ringi ja laps küsib: "Ema, miks taevas sinine on?" ja siis ema vastab selle peale: "Ole kuss!" või "Sest Jumal värvis siniseks". Kui inimene ei tea selliseid asju, millest ma siis temaga räägin?!"

Mnjah, tuli jälle meelde, et ma polnud gümnaasiumis just kõige helgem pea. Mul on kahju, et ma ei küsinud, kas nad teevad vahet moderntantsul ja kaasaegsel tantsul. Muidugi ei ole see võrreldav naftatootjate või euromeeste segiajamisega, aga minagi võiksin küsida, et millest ma inimesega räägin kui ta arvab, et ma tegelen põhiliselt moderntantsuga. Ma siiski ei lahku sellepärast seltskonnast, no, kuna ma ei saaks siis rääkida mitte kellegagi peale oma erialakaaslaste ja õppejõudude, aga ühtlasi ma arvan, et inimestel on peale harituse minuga veel nii mõndagi jagada.

Natuke hiljem

"Ma lähen ju ka kooli. Kehalise õpetuse tunde andma."

"Siis kaheksanda klassi poisid ei tee sul midagi, hakkavad mõnitama ja lollitama."

"Einoh, ma oskan breiki. Panen nad kõik seal peapeal seisma ja muid trikke tegema."

"Ma mäletan seda idealismi."

"Mis sellel idealismil viga on?"

"Reaalsus lihtsalt teeb oma töö."

"Nojaa, aga ma ei taha minna nende laste ette ja vaadata neid nii nagu praegused õpetajad seda teevad. Umbes, et see klass ongi selline. Minu meelest ei ole õige inimest veel kümneaastaselt ära sildistada."

"Isegi mitte kuueteistaastaselt või hiljem. Seda ma räägingi, et reaalsus süvendab seda idealismi."

Ja siis veel isiksuse ehitamisest noormehega, kes tegelikult on päris armas ja aus. Üldiselt on see päris südantsoojendav kui lähen Levikasse üksi ja veedan seal aega hommikutundideni, kohates erinevaid toredaid tuttavaid ja isegi sõpru. Pikalt nii ilmselt ei saa, aga noor ma ju veel olen.

Teate seda tunnet kui keegi, kellelt te ei ole oodanud mingit kontakti, järsku helistab. Ja siis tuleb meelde temaga koos veedetud aeg ja järsku ka need lõhnad ja maitsed, mis temaga koos olles tundsid. Sees tärkab miski, mis oli juba unustusse vajunud, osa, mille arendamist ei arvanud võimalikuks. Ma ei räägi armumisest. Muusika suudab ka neid olukordi tekitada.

Mul on hea meel, et ta helistas.