Pärast nässu läinud teise klassi tundi ja pea löömist vastu maad

...läks üks asi ikka korda. Tähendab, ma sain pikendust oma tööle. Jee!

Ja K tuli minuga vestlema. Ma isegi ei märganud teda, täitsa ise tuli. Jee!

Juba mõnda aega on meil uus balleti õppejõud. Algul ma pelgasin, sest teadsin, et ta on selline vene koolkonna tugev austaja. A-l oli lisaks balletile ka modernitaust, mis tähendas, et ta lähtus anatoomiast, mitte esteetikast. Iseenesest mõtleb O ka üsna anatoomiast lähtuvalt, aga ta ei salli ühtki viga. Einoh, A-le need ka ei meeldinud ja ta tegi ka vastavaid märkusi. O aga karjub ja siis naeruvääristab meie vigu. See on päris karm. A ka karjus ja pööras tähelepanu meie vigadele, aga mul ei tekkinud hirmu tema tundi minnes. Muidugi, ma saan kõigest aru, me oleme täiskasvanud ja me ei tohiks sellistel asjadel lasta end mõjutada, aga kui suht igas aines tehakse mulle selgeks, et mul ei tule miski välja, siis on natuke raske kui kõige selle juures õppejõud ka veel pahandavad. 

Ja siis pärast arvestusi või eksameid, kui see ei ole nende aines, tulevad nad ja ütlevad kui ilusad me olime.  Ma tean küll neid õppejõude, algul ütlevad, et kõik on hea ja ilus, aga siis umbes aasta pärast ütlevad, et no, see oli teil lihtsalt ebaõnnestumine. Iseenesest ma ootan seda moderni tagasisidet, piltide pealt mõnda juba nägin. Siiski tean ma piisavalt oma vigu, et mitte sellelt palju oodata.

Ma natuke siiski selgitaks seda, mis minus negatiivseid emotsioone tekitab. Osad õppejõud on natuke "vanakooli" õpetajad. See tähendab, et nad ei selgita õpilastele liikumist kehasiseselt ja tunnetuse põhjalt, aga pigem korrigeerivad nende kehasid väljastpoolt. See ei ole totaalselt vale, sest mõne asja puhul tekib õige tunnetus alles siis kui keha tõmmatakse/lükatakse/asetatakse/lõdvestatakse/jne õiges suunas. Muidugi hästi hea oleks kui see korrigeerimine oleks käsikäes tunnetuse seletamisega, noh, et õpetaja ütleb õpilasele, mis kehaosa ta peab pingutama/lõdvestama vms. 

Üks oluline asi, - no, mina pean seda oluliseks - mida tants on mulle õpetanud, on teise inimese puudutamine. Teise inimese kehasse tuleb suhtuda hoolivalt, selleks, et tekiks usaldus. Ma olen näinud ja kogenud mõnede õppejõudude poolt väga hooletut suhtumist teise kehasse. Nad käsitlevad seda nagu mingit asja ja kõige hullem on see, kui seda tehakse poole harjutuse pealt. Siis tavaliselt läheb kõik sassi ja õppejõu märkusest aru ka ei saa.

Võib-olla on see vale, et ma nii palju lasen end emotsionaalselt mõjutada. Samas, ma lihtsalt ei suuda peepvainilikult ennast petta. Ma ei usu sellesse. Ma tean, et see toimib ja ma olen seda ka proovinud, aga mulle tundub see energia raiskamisena ja mille nimel. Miks ma pean ennast petma? Miks ma pean oma kehale valetama? Selleks, et saada mingisugune diplom ja siis öelda, et vaadake, kui hästi ma hakkama sain. Esiteks on mu teel mingisugune absurdne takistus, teiseks ei tea kuhu sellel teel välja peaks jõudma ja siis selle kõige juures pean veel endale valetama. Ma ei taha! Ja see pole mingi vabandus, et elu ongi karm. Ma nõustun, et ellujäämine pole lihtne, aga minu meelest...nojah, ega mul ei ole tegelikult paremat plaani ka..

Ma tahaks, et need kaks nädalat ei mööduks. Aeg võiks seisma jääda. Praegu on ilgelt sitt, aga millegipärast on mul tunne, et kahe nädala pärast on veel halvem.

Tak-tak-takistus

Ma ei tea, mis see on, aga mingi blokk on ees. Väga tahaks üle lasta, aga teised ei luba. H lubab, aga ma tean küll, et ma jään siis maha ja blablablaa...

Ma ma ma ma ma...no, lihtsalt....see on... jaa jaa jaa....ma tean küll, et ma pean lihtsalt üle olema, aga aga aga... asi on minus...jah jah jah.... alati süüdistan süsteemi....aga aga aga.... noh, noh, noh...

appi!

Nad jälle armuvad

Korterikaaslased siis.
Aga ma mõtlen hoopis homsele tunnile.
Teise klassiga hakkan möllama. Ma tõesti loodan, et nad on toredad ja kõik läheb hästi.

Veider töö - improvisatsioon

Esimest korda tundsin improvisatsiooni takistusi. Ega ma väga aru ei saa, mis teha tuleks, aga mingit ebameeldivat elektrit tundsin küll endas. Ma püüdsin olla hästi aus, aga juba eile tõmmati mu energia alla. Vahel teeb see mind nii kurvaks, et minu viisid teistele ei sobi. Nagu polekski kohta, kus ma endal võin lasta voolata. Ja ma saan aru küll reeglitest ja et neid on vaja järgida, aga miks ma ei või minna nendes raamides piirideni välja. Isegi neid natuke ületada..

See on alati kõige valusam kui improt kritiseeritakse. Eriti kui endal on tunne nii õige ja siis pärast öeldakse, et seda oli liiga palju või et reeglitest oleks võinud rohkem juhinduda. Tehnika tunnis on see kuidagi arusaadavam, impros aga on see paljuski inimese enda pihta.

Pole ime, et ma liikudes selline pall olen, kui ma ainult iseendale meeldin.

Me täidame oma aega idiootsustega.

J: "Tüdrukud, oodake!"

J: "Kas teil tuld on?"

"Ei ole."

J: "Lähme toome!"

Miks peab kogu aeg kuhugi teel olema? Miks meil on kogu aeg midagi vaja?

J: "Lähme toome tuld ja siis lähme edasi."

M-L: "Ei, mina ei tule!"

J: "No, seisa siis siin."

Vaatasin ühele poole ja teisele poole.

"Siin on igav."

M-L: "Mul on tunne, et ma kontrollin vihma ja tuult."

M: "Lähme siit põõsastest."

M: "Ei, ma ei taha."

Vihma hakkas sadama. M ütles: 

"Olgu ärme lähe."

Vihm jäi järgi.

Läksin läbi aia. Oi, kui ilus oli see aed. Ja jõudsin mingisugusele lagendikule. Leidsin endale puu all koha ja jäin sinna istuma. Ma nägin maailma. No, ma näen seda kogu aeg. Aga tol hetkel ma nägin seda täpselt nii nagu ma näha tahan, nagu ma päriselt maailma näha tahan. Tundsin, kuidas minult koorusid pealt erinevad kihid ja kui habras oli see, kes seda maailma vaatas. Kui ammu polnud ma maailma niiviisi näinud. Leidsin end palumas, et ma nii jääks. Et ma suudaks nii näha maailma, et see osa minust ei läheks peitu nende kolme tuhande erineva kihi alla, mis ma endale olen loonud selleks, et ellu jääda. 

Hakkasin nutma, nagu tüdrukud ikka.

Timmu tuli minu juurde. Nuuskis ja vaatas seal ringi. Ta valvas mind. 

Siis kuulsin kedagi lähenemas. Ma ei julgenud ümber pöörata ja vaadata, sest ma kartsin, et ma lähen peitu kui nad tulevad. Kuulsin M-i rääkimas ja ma sain aru, et pääsu pole - tuleb kutsuda nad enda juurde. 

Istusime seal kolmekesi ja vaatasime maailma. Timmu ka, neljakesi siis. Vihma aeg-ajalt tibutas. J tõusis püsti: 

"Külm on."

M-L: "On jah, peaks midagi peale panema."

J: "Aga jookseme! Siis hakkab soe."

M-L: "Jookseme ümber posti, siis on mõte ka."

Ja niimoodi igakord. Kui meil külm hakkas, jooksime. Muidugi tundsin ma kuidas mu selga jääb aina kangemaks, aga siis ma jälle ei tundnud seda. 

M: "Pole ime, et lapsed kogu aeg haigeks jäävad."

"No, kui nad niimoodi kogu aeg ringi jooksevad ja õues mängivad."

M-L: "Aga kui ma nüüd haigeks jään, kas see siis on halb?"

M: "Ei, see ei ole halb. Niimoodi karastataksegi ju. Lähed koju ja jood kuuma teed ja siis ei jäägi haigeks."

M-L: "Et nii saabki tugevaks?"

M: "Jah."

Ma haigeks ei jäänud, küll aga hakkas mu selg küll valu tegema. Siiamaani on natuke kahtlane. Kummalisel kombel, aga läheb see üle. Hommikuti ärgates on üsna piinarikas. Kukerpall on valus. Mõned liikumised on veel valusad. Käte peal asju ma teha eriti ei julge. Tähendab ma ei julge ainult käte peale raskust kanda. Ma olen iga päev teinud hiina tervisevõimlemise harjutusi, mida K meile soojenduseks teeb. Isegi need on valusad. Ma ragistan, venitan ja määrin soojendussalvi sellele valusale kohale. Vahel tuleb pisar silma, sest iga väiksemgi liigutus on valus. Aga ma jätkan liikumisega, sest mingi hetk ei ole enam valus. Ja ma usun, et kui ma treenin oma lihaseid, läheb see koht mu seljas paika ja kõik saab jälle korda, sest täna on juba parem kui paar päeva tagasi. 

M: "Kuhu nad lähevad?"

M-L: "Mis mõttes? Nad jalutavad."

M: "Ja, aga nad lähevad juba kolmandale ringile. Kuhu nad lähevad?"

M: "Kas nad näevad siis rohkem kui nad rohkem kõnnivad?"

J: "Me teemegi idiootsusi. Nende idiootsus on isegi nii idiootne, et sel puudub põhjendus."

Tal oli täiesti õigus. Me olime ka teel nagu meie sõbradki, aga me peatusime. Me vaatasime jõge. Ma tundsin kuidas vee vulisemise hääl pani mu põie tööle. Vaatasime vett ja mõtlesime kui tore oleks ujuda. Timmu läks juba üsna vee juurde ja siis J hüüdis ta tagasi. Tundsin, et minus ei oleks olnud seda jõudu või vastutust, et koera tagasi kutsuda. Ilmselt ei olnud M-il ka seda, sest Timmu ei kuulanud teda.

Ühes aias oli hani ja selle aia taga oli mingi teine lind. Võib-olla ta oli ka hani, aga ta oli teistsugune. Mõtlesime, et äkki ta lõi sellele aias olevale hanele külge. Timmu ja aias olev koer vahetasid informatsiooni - pissisid aiale. Aiakoer tahtis mängida. Nii armas oli vaadata, et nad olid omavahel sõbralikud. 

"Äkki see koer teab rääkida, mis värk nende lindudega on."

käes on emoaastaaeg

einoh, mulle tegelikult sügis meeldib. Aga mida ma nende koolilastega peale hakkan?
Ja see kõik muu ka.
Lihtsalt segast peksan.

Ehk homme saab natule vaimuvabadust.

Oleks vaja küll.

Õnne pole üldse kehas. Suht koletis olen.
Ma ei oska olla rahul sellega, mis mul on.

Raha on kaugel

Hullus lähedal.

Ma ei tea, kas ma olen siis lihtsalt imelik inimene. Või mis värk sellega on, aga ma absoluutselt ei jõua oma asjadega valmis. Mitte ükski kohustus ei saa täidetud piisavalt. Samas nagu eriti elad ka ei jõua. See on lihtsalt absurdne kui peab valima, kas teha üks aine või teine aine. Ei, mul ei ole midagi selle vastu, et ma oma füüsise viimse piirini ära kurnan, aga kui ma pean seejuures kirjutama uurimust, referaati ja õpetama lapsi tavakoolis(!), kusjuures eelneva kogemuseta, siis natuke palju on küll. Lisaks: "No, siis tuleb aru saada, et sellest ettevalmistusest ei piisanud."

Rääkimata siis sellest kõigest, mis ma erialatundides kogen. Ainuke millega ma normaalselt hakkama saan, on hiina tervisevõimlemine ja selles pole mul ka kombinn meeles. Selles friiking tantsusaates nad hakkavad nutma, kui neile öeldakse, et nende õlad on liiga üleval või keharaskus liiga taga. Muidugi ma ei saa ennast võrrelda balletitantsijatega, kellele tehakse sellist ajupesu, et igakord kui nad patškat näevad, lähevad neil kannikad krampi, aga üsna nukker on küll kui õppejõud sind vaadates silmi punnitavad ja küsivad: "Miks sa teed niimoodi, kui sa tead, et nii käib...?"

Ma tunnen kuidas mu lülid on seljas jälle kokku surutud. Ma ei julge taha painutada. Ma tahaks viiekümneselt veel kõndida. Ma tahaks teha I kehatööd ja M moolabandameid, sellepärast ma siia kooli ju tulingi, kuna siin arvestatakse tantsija kehaga. Homme lähen poole üheksaks balletti, kus mu puusad ei püsi paigal, rind ei ole piisavalt avatud ja õlad on liiga üleval. Ja see on alles algus...

Looming versus kooliülesanded

...ehk kas ma olen piisavalt küps, et hetkel veidi sülitada kõigi nende mind arvuti külge aheldavate ülesannete peale ja teha hoopis koreograafiat, kirjutada stsenaariumi ja lihtsalt õpetada...?!

Üks psühhedeelne kogemus sõpradega või enda piiride kompamine selles töömaailmas...

Katsetada või laskuda turvatsooni?

Lavastada?

Kui palju võib ei öelda? Millele seda üldse öelda tuleks?

Kas turvatsoon on üldsegi turvaline?

Kui ma olen iseenda elu koreograaf, siis milline samm sellesse etendusse praegu sobiks?

Iseenesest ei ole hea aasta alustamiseks, aga kui 2012 tuleb maailma ots kätte ja ma pole selliseid asju teinud... samas pole ju ema ka ammu näinud... Kelleltki küsida ka pole.



Homme ilmselt selgub kui kaugel raha tegelikult on.