"Sa ei ole oldekas!"

Hea, M-L, palun võta siin on üks sangpomm. Ole hea, hoia seda.
Vähemasti niiviisi see tundus. Ma ei olnud selleks valmis. See tuli kuidagi väga lambist. Ma tahtsin lihtsalt õlut juua ja mõtlesin, et I võiks olla inimene, kellega koos juua õlut. Ma ei arvestanud, et me kohtame kahte lõbusas meeleolus neiut, kes nautisid töölt vaba päeva.
"Kas sa arvad, et sa oled oldekas?" küsis L minult. Ta oli küllaltki purjus ja oli näha, et ta tundis ennast väga vabalt.
"Ma ei tea, vist ei ole veel. Ma vist peaksin seda teilt küsima."
"Minu arvates sa ei ole oldekas," ütles ta kergelt jalalt jalale kõikudes ja lasi selle justkui tammi tagant välja. Ta seletas edasi, et kuidas tema ka ei ole seda, et on tehtud lihtsalt viga. Ma olin pisut üllatunud, et I teda selles toetas.
"No, mõtle, milline on klassikaline oldekas," ütles I silmis mingisugune põnevus. Ma ei osanud selle pommiga midagi peale hakkata. Ma olin tahtnud lihtsalt õlut juua, mitte mõtiskleda selle üle, kas ma ikka kuulun nende klanni või mitte. Kas minus ikka voolab see õige veri, mis kõikidel teistel seal majas. Ma olin hämmeldunud ja samas ma teadsin, mis mänge nad mängivad. Ma olen näinud ja mingil määral ka omal nahal tunda saanud. Tuleb tunnistada, et palju ma nendest lugu ei pea. Mul ei ole midagi tögamise vastu, aga mulle meeldib, kui nali on hea. See ei ole hea nali kui ma küsin sinult oma külalise makstud arve kohta ja sa lihtsalt valetad, et ei tea midagi.
See ei ole ka teab-mis-naljakas, kui sa ütled, et ma ei kuulu sinna. Ja siis pärast sellisel süüdimatul häälel ütled, et aga see on ainult ühe inimese arvamus, kes ei ole mitte keegi.

Ma tunnen, et ma olen nii katki. See eilne väljaütlemine meenutab mulle kogu trianglit M ümber. Jalutasime R-ga Koplist linna poole kui ta rääkis mulle, et tema M, Ar ja Ag plaanivad minna Tel Avivi Gaga workshoppi ja suvel lavastuse teha.
"Ma nii huvi pärast, et...miks mind ei ole selles grupis?" pärisin R-lt, sest see sama seltskond on teinud muidki asju ja tavaliselt ma olen sinna kaasatud. Mul oli just parasjagu endal peas mõned mõtted, mis hõlmasid just neid samu inimesi.
"Sest sul on M-ga mingi kala."
Loomulikult ma teadsin, mis kala see on. Ja eks minagi tundsin seda meie vahel, aga ma nägin selles ka väga suurt potentsiaali. Mina ja M asusime alati teineteisel pool mingit tasakaalu. Mitte vastandid, pigem tugevad põhjendatud arvamused on olnud need, mis meid eristavad. Ja terve mõistuslikult saan ma täiesti aru, et pole mõtet töötada koos inimesega, kellega sul tekib viljatuid vastuolusid.
Mind üllatas hoopis see, et me olime kogu see aeg täiesti normaalselt omavahel suhelnud ja mingit kalahaisu ta ei maininud. Jaa, ma tundsin seda ja ma sain sellest aru, aga mulle tundus, et suudame täiskasvanulikult sellest üle olla. Pffh!! Juba see sõna "täiskasvanulikult" on täiesti idiootne mõte. Ma lihtsalt ei olnud valmis selleks, et mind hakkatakse kuskilt välja sööma ja et seda tehakse niiviisi, et mulle endale ei juleta midagi öelda.
Täpselt nagu ma ei olnud valmis eile selleks, et mulle otse välja öeldakse, et ma ei kuulu sinna. Splendid!!!
Ma olen kurb ja vihane ja ma tunnen, et mul ei ole õigust kummalegi tundele. Sest kosmilise tarkuse järgi nad lihtsalt olid nagu magnetid ja leidsid üles minu nõrgad kohad. See vist taandub isegi selleni, et ma peaksin neid lausa tänama. Aga tahaks anda kannaga näkku.
Ma tahaks öelda:
"Muide L, mul on selline asi, et kui mulle öeldakse midagi sellist, mis mulle ei meeldi või on mind riivav, siis ma virutan. See on täiesti reflektiivne, ma ei saa sinna midagi parata. Mul on diagnoositud annalitsilekannaganäkku sündroom, mis seob igasuguse negatiivse tunde minu jalatalla ja tunde põhjustaja näoga. Et kui sa soovid veel sinisemaid silmi siis lase aga oma arvamused valla!"

Ja M-le....temaga ma vist ei taha lihtsalt suhelda. Või siis:
"Mis kalahais see siin on?" - igakord kui ma temast möödun.

Antro, mu arm!

Viimased pool aastat on olnud vaimule väga kosutav. Alles nüüd tagasivaatavates ainetes ma hakkan mõistma, mismoodi mu mõtlemist on suunatud. Vahepeal on tunne, et ma olen saanud iseenda tagasi. Jah, meil on kultuurilised konstruktsioonid, jah, me oleme mõjutatud nende poolt - aga mina ise kannan ka kultuuri. Mina elan kultuurselt. Minul on väärtused, mis väljenduvad minu tegudes.

Tore on vahelduseks olla vaba iseenda lapsikust küsimusest, et kas see, mida ma teen, on ikka vääriline omama maailmas oma kohta. R just küsis minult seda, et kas omaenda fetišismiga tegelemine laval on õigustatud. Kusjuures ei ole. See iseenesest ei ole veel piisav. Keda peaks huvitama teise inimese fetišid? Meil kõigil on oma veidrusi, aga see ei tähenda, et see vääriks lavaaega. Miks peaks keegi tulema vaatama, kuidas sina ennast popstaariks tantsid?

Ja siin tulebki mängu inimene. Inimene ei allu alati nendele kultuurilistele konstruktsioonidele. Iha, tahe, hing, süda, vaim - see on uskumatu, aga 21. sajandil näen ma ennast nende sõnade juurde tagasi pöördumas. Täna loengus üks noormees rääkis, kuidas üksikvanema perest väiksest Eesti linnast tulles on võimalik jõuda haljale oksale. Ta pidas mingil määral oma edu aluseks just seda, et tal ei olnud mugavat turvatsooni, tal ei olnud võimalik jääda kinni kuhugi mugavasse positsiooni, sest tema positsioon ei olnud iseenesest mugav.
Mõtlesin selle peale kui olin loengust juba lahkunud. Mõtlesin enda peale, kes ma olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, käinud eliitkoolis ja omandan juba teist kõrgharidust. Kas ma olen mugav? Kas ma olen mugav, et minu ambitsioonid ei väljendu rahalis-lineaarses pürgimises, vaid vaimu ja keha kiht-kihilises kasvatamises? Või olen ma vale valiku teinud?
Ei. Ma olen teistsugune. Ma olen see inimtüüp, kes ilmselt ei rikastugi, ükskõik, missugune kehtiv ühiskondlik korraldus on. Aga see ei tee mind mugavaks ja minu valikuid valeks. Vaevalt suudaks see noormees mulle ausalt silma vaadata ja öelda, et pärast kaht edukat lavastuse välja toomist ja kolmas teel, olen teinud vale valiku. Ükski palganumber ei suuda pakkuda mulle seda, mida on pakkunud nende lavastuste tegemine ja tagasiside nende kohta. Ma olen ennast väljendanud laval. Ma olen teinud seda koostöös teiste inimestega ja teiste inimeste kaudu.

Ma ei saa ju öelda, et ma olen teinud valed valikud. See oleks minu enda suhtes ebaaus.

Kõigil vist tänapäeval on see üks või mitu laulu, mis jäävad hoidma mõnda mälestust või tunnet. Aastate möödudes, aga laul ununeb ja ega enam ei tahagi seda väga kuulata. Olukord on muutunud, nendel mälestustel ja tunnetel pole sinu elus kohta. Mitte, et tahaks unustada, lihtsalt ei jaksa enam igapäevaselt seda läbi elada või elus hoida.
Youtube aga peab meeles, et sa oled seda lugu kuulanud ja siis ta pakub sulle endiselt sama bändi lugusid, aga nüüd siis uusi. Huvi pärast paned selle uue loo peale ja meenub, kuidas kunagi tundus, et süda sureb sees ära ja järele jääb üksluine tuimus.

 

 

Siis aga viskad pilgu aknast välja ja mõistad, et sealt avaneb vaade, mida toona ei osanud ettegi kujutada. Mõistad, et ka vanad lemmikud lähevad edasi.

Jumal tänatud, et lähevad! Tekivad uued vormid ja iga päev lisad midagi uut oma isiklikku mandalasse. Nendel tagasivaate hetkedel näedki korraks oma vormi. Meenub 10 aasta tagune sina ja 5 aasta tagune sina ja kummalisel kombel on see 10 aasta tagune sina palju rohkem tänase sina sarnane. Sa julged unistada sarnaselt, sa tunned piinlikkust, aga ei püüa seda vältida, vaid sellega kuidagi toime tulla, nagu tegi seda 10 aasta tagune sina.

Mina olen

Mina olen Tuule Veski

Mu käed ulatuvad

Ei tea millest

Olen ma tean

Olen ainulaadne

Teist minusarnast

Ei ole

Mina olen

Ja see on mitte-kuhugi viiv tee

Kõnnin sellel vahel nukralt, vahel uhkelt

Muudkui satun otsa arusaamadele, et võib-olla teed ei olegi

Võib-olla ma tantsin ringis

Terve elu tantsin iseenda ümber

Iseenda sees pean siis need kõned, nagu Viiding mulle kunagi ütles

Kõned, mis kajavad suurelt ja võimsalt

Minu peas nagu otsatus koopas

Kuulevad neid ainult tõekspidamised

Vae-vae-vae-vaevatud on mu pea

Seal kõlavad suured filosoofid

Nietzche möirgab üliinimlikult

Hesse tuiab kummalistel tänavatel

Ma uskusin sellesse

Alles hiljaaegu mõistsin

Need on ju valged mehed

Kui nad räägivad inimesest, räägivad nad valgest mehest

Mina olen Tuule Veski ja ma pöörlen vilistades vastutuult

Uus põlvkond tantsijad - kas tõesti?

Igakord kui ma loen sõna materiaalselt, siis ma kardan, et seal on "i" asemel "j".

mühakas

Eile käisin siis Wang Li kontserdil. See võtab sõnatuks, hingetuks ja paneb tahtma rohkemat. Rohkemat iseendalt ja muusikalt mu ümber.

Mul hakkas aga kurb iseenda pärast. Seal oli nii palju tuttavaid inimesi, kellele ma oma magamatuses ja töölt tulnuna ei öelnud "tere". Nii palju inimesi, kelle nägemine tegi seest soojast, sest tuletas meelde, et mu reaalsus on alati konstrueeritud ja täiesti võimalik on, et kuskil keegi igapäev naeratab ja suhtleb oma naabriga.

Ja kahtlemata on võluv näha viimistletud inimlikkust. Wang Li puhul kõik need helid, mis muidu tulevad justkui pillimängule lisaks, muutusid pillimänguks iseeneses. Meil oli just "vägisi" juures see probleem, et tantsijad higistavad ja siis hallilt kostüümilt on näha higiplekid. Aga siis kui A seal oma soolot teeb ja see higi on tema kehal, siis see hakkab hoopis valgust peegeldama ja muudab vaatamise kogemust. See inimlikkuse viimistlemine on kuidagi palju paeluvam kui selle eemaldamine, mille tagajärjel muutub teos kliiniliseks.

Paabli puhul vaatasin muusikute/lauljate liikumist. Järeldusi on vast vara teha, aga Sillamaa paratamatult paistis silma kergusega. Tublit ma kahjuks nii palju ei jälginud, aga mul on kuri kahtlus, et temagi liikumine on pisut kergem. Aga võib-olla see on kõik indiviidis kinni ja mitte tema pillis.

troll inspireerib

Uaaa!

 "vägisi" tuleb juba kahe nädala pärast.

tegin ühes proovis pilte:

väga kreisi on. aega on nii hirmus vähe, et paneb küüsi närima. närvid ütlevad vaikselt üles. infot tuleb konstantselt filtreerida. mul siiski on heameel, et ma ei ole eliidis sees. mustamäe ja lasnamäe hoiavad mõneti elusana. ära muidugi ei ütleks väiksematest distantsidest, aga snobism minu puhul niikuinii ei toimiks.

sestap kilepükstega Uuskasutuskeskuse teenindaja toob Teie ette "vägisi". 11. 12. ja 17. veebruaril Tallinnas. 20. veebruaril Tartus. kergelt feminismimaiguline agressiivne tantsulavastus tõmbab endasse ja tundlikumalt tõmbab ehk pisaragi välja. nauditavat on, aga ainult nautimisega ei pääse. ja see olekski imelik kui ebamugav ei hakka.

jaa, meediakajastust ka:

http://opleht.ee/12828-koik-on-voimalik-vahemalt-laval/

"I quit!"

Vahel lihtsalt on väga raske olla analüüsiv inimene. Eesti keeles võiks olla mõtlemisele rohkem sünonüüme. Midagi sellist, mis kirjeldaks välist vaatlemist ja sisedialoogi samaaegselt. Meie keel jääb kängu, mitte sellepärast, et meil ei ole uute objektide jaoks uusi sõnu, aga ka meie sisemised protsessid on keerulisemaks muutunud ja nende kirjeldamisel oleks vaja pisut nüansi rohkemaid sõnu. See selleks.
Ma arvan, et nii mõnigi mu sõber tunneb aeg-ajalt seda, et saaks ainult mõistuse välja lülitada. Saaks niimoodi lihtsalt olla ja tegutseda, et analüüs ei hakkaks kohe pihta. Kusjuures kõike seda saab tegelikult harjutada, mille juures on muidugi oht, et tekib kujutelm, et me olemegi kõigest konstrueeritud olendid. Kõike saab kujundada. Hing läheb kaduma kuhugi kohustuste ja ootuste vahele. Eesmärk pühitseb abinõu. Aga kas vahendite valik määrab eesmärgi väärtuse?

See väljapääsmatu olukord, kus miski ei edene. Tahaks pageda, peitu pugeda ja võib-olla tulebki mingisugune sõltuvus, mis täidab seda tühimikku, kus enne asus hing. Parem oleks, et sa kunagi oma sõltuvusest teadlikuks ei saaks. Sellest vabanemine on niivõrd keeruline, et kui sa üks hetk selle ka saavutad, märkad ikkagi, et hinges on tühimik ja sa oled selle lihtsalt asendanud. Sellest järgmisest sõltuvusest välja tulek on aga juba palju keerulisem. Vot siis tahaks osata oma mõistust välja lülitada. See oleks kõige parem. Elada kartmata tagajärgi. Äkki siis ongi see hetk, kus sa mõistad, et oled olnud jällegi oma mugavuse ori ja ülejäänud maailma ausalt öeldes väga ei huvitagi sinu unistused.

Pohhui need unistused, igapäev on see, mis loeb. Rääkisin R-ga jällegi meelelahutuse kunsti vastanduse teemal. Õigemini ta tõdes, et tema leivaraha tuleb peamiselt meelelahutusest, aga võiks rohkem tulla kunstist. Mina iga natukese aja tagant mõtlen, et peaks sinna meelelahutusse minema, aga ma ei suuda. Küsimus ei ole mitte inimeste lõbustamises, aga selles, et ma pean seda tegema rohkem kui poolalasti, see on see, mida ei suuda. Kas ma olen õnnelik oma igapäevaelus? Ei. Aga palun paranda siis oma elu!

Siin ongi see, et mõtleva inimesena sa ei näe väga palju võimalusi. Ja kui päris sellist kutsumust või teisi pahviks ajavat andekust ei paista kuskil, siis on pisut keeruline. Milles sa alla annad? Võib-olla see ei olnudki tema puhul nii. Võib-olla oli seal nii palju muid olukordi, mida ma üldse ei tea. Ma õigupoolest ei tundnudki teda nii väga. Mul on ainult meeles, kuidas ta rääkis, et teatud meditatsiooni/manipulatsiooni tagajärjel sattus ta tagasi ema üsasse ja tundis seal, kuidas ta ema teda ei taha. Ta leidis selles põhjenduse oma terve elu saatnud süütundele. Oli kuidas oli, võib-olla see ei olnudki kõik nii otsene või tõene. Aga ma kujutan ette kuidas ta küllaltki rahulikult oma analüüsiga jõudis selle hetkeni, et ta viis ennast siit ära.

Millest ta üldse ilma jäi? Merest, mis on plastmassi täis, ja maast, kus loodust jääb üha vähemaks? Ühiskonnast, mis rajaneb üksteise ärakasutamisel? Kunstist, mis on sisutühi? Ma tahaks mõelda, et ta jäi ilma ühest arukast ja võimekast isiksusest, aga mulle tundub, et sellise isiksusega ei ole eriti midagi teha. Tasub olla veidike loll. Tasub mitte püüda aru saada iseendast ja enda ümber toimuvast. Lihtsalt sellepärast, et meil ei ole väärtushinnanguid. Me oleme tühikargajad. Kui mul ei oleks nii suurt respekti ema vastu, ma oleks ammu sama teinud. Mitte sellepärast, et elu nii halb on või et ma õnnelik ei suuda olla. See elu on lihtsalt nii väärtusetu.

Eks, ma ikka lootsin, et mul tekib veel võimalusi temaga vestelda.

...ja ma ei maga ja ma ei söö ja ma ei taha teha tööd...

Unes

Me istusime K-ga juba tribüünidel. Kohale sõitsid mingid välismaalased või lihtsalt tähtsad külalised. Neil oli politsei eskort. Ma ei tea, kuidas see juhtus nii, aga ilma ühegi proovita pidi mu lavastus etenduma. See oli täiesti uskumatu olukord. Ma olin paanikas. Õnneks oli seal ka Kr, kes oli nõus tegema "Maali!" edasiarendust. Võinoh, lavale vähemasti minema. Otsustasin, et lähme koos. Teeme kaheksat ja sealt edasi liikumist. Samal ajal mõtlesin, et ei tea, kas Kr sellega ikka hakkama saab, sest tegelikkuses meil oli olnud neid proove, kus ta väga sellest aru ei saanud. See kõik oli loomulikult väga närvesööv. Mitte ühtegi proovi. Ma ei olnud oma teemat üldse arendanud. Rääkimata sellest, et ma ju tahtsin teistsugust lavaasetust. Kas sellega oli keegi arvestanud?

Mingi hetk helistas K. S. teavitamaks mind, et ta on sama teema valinud ja taotles mingit toetust ja sai selle. Ta lihtsalt tahtis anda teada, et ta teeb samast asjast lavastust. Ma ei osanud kuidagi reageerida, aga eks mingi alaväärsuskompleks oli, et noh, kui tema teeb, siis tõenäoliselt see on palju ägedam. Aga too hetk see teema ei omanud mingit tähtsust, sest miskit oli vaja lavale tuua ja mul ei olnud seda. Mul ei olnud ka seda improülesannet, mis oleks toonud mu teema lavale.

Kahjuks asi selleni ei jõudnudki, et keegi oleks lavale läinud. Mingid esinejad seal olid, aga ma ise jõudsin järeldusele, et pean produktsiooni tüüpidega veidi rääkima, et asjad on kuidagi mäda. Siis uni katkes.

Kõik muidugi tundus ütlemata reaalne. Mõnes mõttes ma arvan, et see on õige, et "Maali!" päris ära ei tasu unustada. Ma tegelikult otsin ka seda teatavat järgnevust, et tekiks mingi joon. Mingisugune loogilisus. Ma juba võtan paar mõtet "armastusest vastu" olgugi, et see ei olnud nii lõpuni mõeldud. Mulle tegelikult meeldib see seisund kui hakkad midagi looma. Kui "Maali!" ära lõppes, kui hakkas selles jutustamise periood, siis justkui see seisund jäi kuskile ootama. Need mõtted hetkeks kinnistusid ajas ja vastu tuli võtta selle tahkestumise kaja. Hakkad, aga uuesti pihta, lähevad mõtted jälle sinna lainele. Peas tuleb läbi käia jälle kõik need sammud - nii, kuidas ma selle õhkõrna ideetundmuse realiseerin? mismoodi tantsijatega? mismoodi muusikuga? milline valgus ja lavakujundus? Ja see on äge, et valmis mõelda väga palju ei saagi, saab mõelda suunad, pidepunktid. Ja kui miski on konkreetne, et vot just seda ma tahan, siis kuidas kõik muu selle ümber mängima hakkab. Pusle.

Aga jah, reaalselt ma väga kardan. See pole enam koolitöö. Mitte, et see päris tipp oleks, aga enam pole seda turvatunnet. Seda raami, et kui ma põrun, siis saan lihtsalt kehva tagasisidet ja vaatatakse natuke viltu.
T ütles, et nad määrasid ka omalt poolt sellised nõuandjad. Ma sain O. K. kes minu ideest oli vaimustunud ja too teine koreograaf sai R. M. Ma ei kujuta ette kui R oleks mu "nõuandjaks" hakkanud. See oleks ikka väga back to school olnud. Ma väga tahan, et ma saaks hiljem kriitikat, eks I-ga peab mõtlema, kuidas kutsuda erinevatelt aladelt inimesi, et nad kirjutaks või räägiks. Khuul! Hakkab jälle pihta...

Ei saa mitte vaiki olla

Ok, ma üritan hull budist siin olla, et lasen kõikidel oma emotsioonidel lahtuda, aga sorry, see viimase päeva Tallinna naiste tissi näitamine ajab lihtsalt tagajalgadele ja tõstatab mitu teemat. Ja nad ütlesidki selle välja, et nad on Eesti versioon Femenist. Well...
Ma ei ole siin just kõige põhjalikumat eeltööd teinud, aga tervet mõistust on mul nii palju, et teha mõningad loogilised järeldused ja mõista, et selline tegutsemine ei ole just kõige mõistlikum. Ok, nende eesmärk on tähelepanu saavutada ja tähelepanu saavutavad nad palju, nii et võib-olla tõesti see on mõttekas. Aga tõesti, mul suht suva, et sul on ilusad tissid, see fakt, et sa nende abil üritad avalikkuse tähelepanu võita ja leida lahendusi ühiskonna probleemidele, on alandav naisele. Jah, me kõik näeme, et sa oled ilus ja meile kõigile sa meeldid oma ilu pärast, aga su ilu ei ole su ainuke relv.
See on ju ilmselge, et sellise käitumisega naised lihtsalt toetavad seda stereotüüpi, mille vastu enamik naisliikumisi üritab võidelda. Femen ei võitle selle stereotüübi vastu, vaid samamoodi pigem toidab seda. Loe siit. Ja kõige nõmedam selle juures on see, et kogu Lähis-Ida loob selliste asjade pealt n-ö lääne kohta kuvandeid. Nii palju kui ma käisin Lähis-Idas, siis neil oli suht suva, et ma ida poolt olin, ma olin valge nahaga, järelikult olin ma samasugune läänlane nagu on prantslane. Nagu paljuski lääs ei tee vahet erinevatel Lähis-Ida rahvastel ja kleebib kõigile samasugused sildid külge, nii kehtib see ka vastupidi. Ehk siis seesama suurepärane Femen põhjustas sellise liikumise. Ühelt poolt on see võimalus mosleminaistele rääkida enda eest ja läänemaailmale avada oma kultuuri tagamaid, aga tegelikult ei peaks need kaks poolt üksteise võrdlemisele üldse nii palju keskenduma. See, et ma ei kanna hejabi, ei tähenda, et ma läheks Maxima ette paljaste tissidega naistele võrdset palka nõudma. Ja kui ma oma rindu ka näitan, siis see veel ei tähenda, et ma samastaks ennast Femeni või flashime.ee ideedega. Paraku need sildid on olemas ja ma pean arvestama nendega kui ma lähen avalikkuse ette, kas ma olen võimeline muutma sümboli taga asuvat tähendust või ma ainult süvendan seda.
Kui mina oma tantsukunsti haridusega suudan tulla sellise järelduseni, et flashime.ee toetab arusaama naisest kui ajudeta objektifitseeritud naise stereotüüpi, siis ma ei saa aru, kuidas nemad selleni ei jõudnud. Väga tore, et nad hoolivad oma ümbruskonnast, aga miks nad peavad tegema seda ülejäänud naissoo arvelt. Ohh. Kallid naised, te olete nii ilusad, aga mul on häbi teie pärast.

Väljavõte sealt saidilt: "Kasimata, auklikud, porised ja kruusased parkimisplatsid, mida linn lubab pidada EuroPargil keset kauneid maju ja ajaloolist kultuuri EI OLE SEKSIKAD. Mitu tuhat kingapaari ja kontsa peab naine murdma, ennem kui keegi meid kuulda võtab?" - Ma ei tea, ma vaatan seda naist ja see park tundub juba päris seksikas, kontsad on ka terved. Probleem lahendatud.

Mind on siin aastaid juba feministiks nimetatud. Viimasel ajal vähem, sest ma ei ole neil teemadel nii palju sõna võtnud, ma tegin lavastuse, mis oli minu idee ja arusaam naiselikkusest. Ja see ka, et mul on nüüd pikad juuksed ja uskumatu, aga enam ei ole ma ei lesbi ega feminist. Go hair! Umbes poolteist aastat tagasi sattusin Marokos vestlema ühe meesterahvaga naise-mehe teemadel. Ta oli kirjutamas üht lugu mehest, kes oli kuskil seiklemas ja parasjagu päästmas mingit naist. Ta palus minult abi. Tal oli vaja, et see naine hüppaks tollele mehele, keda ta ei olnud kunagi varem kohanud, kaela ja armuks sekundiga ja tahaks temaga kohe seksida. Ta tahtis teada, kuidas lahendada see situatsioon, kuidas see nii juhtuks. Loomulikult olin ma too hetk hoopis teises kohas kui olen praegu, aga mulle tundus see nii primitiivne. Kusjuures siiani tundub. Seda ma ka talle ütlesin, et endast lugupidav naine seda ei teeks, see kuvand, mida ta selle looga naisest loob on tobe ja ma ei oska teda selles aidata. Vaidlesime pikalt, ta ikka üritas seletada, et see naise kuvand ei olegi see peamine loo point, vaid see mees. Mina jällegi vastu, et seda nõmedam - no, et kui tema soovitud mehe kuvandiks naine peab niimoodi käituma, siis on see mees ka suht mõttetu. Ja siis ta ütles, et ma olen feminist. Ma reageerisin tugevalt, solvusin ja ütlesin, et ma ei ole feminist. Ta oli üllatunud, ta ütles mulle, et sealt, kus tema tuleb (Saksamaalt) seal on inimesed uhkusega feministid. Minu arusaamad olid feministlikud ja tõenäoliselt on siiani. Ja ma võtan selle sildi isegi vastu, kuigi ma tean, et Eestis on sellest arusaam üpris radikaalne. Mulle lihtsalt tundub, et igasuguses võitluses me kaotame selle võime näha naiselikkust. Mitte, et ma täpselt teaks, mis see naiselikkus on ja kui juurteni ta üldse ulatub, aga ma tean seda, et oma ilu ei pea häbenema ja see on kindlasti rohkemat väärt kui tihtipeale arvatakse.

My baby is back!

Oh, kuidas ma sind igatsesin. Ma ei saanud arugi kuivõrd ma sind igatsesin. Aga nüüd oled sa siin. Endiselt ebatäiuslik ja rohmakas, aga just nagu siis kui me esimest korda tutvusime. Ma ei pea enam oma kannatust selle teise juures proovile panema. Võib-olla see on sõltuvus. Võib-olla see on kaasaegse inimese suutmatus oodata ja olla ilma. Sellegipoolest olen ma väga õnnelik, et mu rüperaal on jälle minuga. Ma ei tea, mida ma V-le selle eest kõik võlgnen.

Õigetest asjadest

Ma usun, et kui mõni veidike vanem inimene loeb mu järgnevat teksti, siis ta lihtsalt muigab. Võib-olla ka mitte. Igatahes, kuidagi on viimasel ajal nii, et kui tuleb õige asi, siis sellega ei kaasne sisemist plahvatust ja ogaraks tegevat rõõmu või entusiasmi. Kõik, mis õige tundub olevat, hiilib niimoodi rahulikult kohale, ei suru ennast sugugi peale ja jätab pikalt võimaluse veel keelduda. Kummaline on ka see, et näed justkui kõiki tahke, ebameeldivad küljed ei ole kuskil peidus, võib-olla see ongi see, miks äralendamist ei toimu. Tundub küll selline rohmakas üldistus, aga tõesti oma elu viimased valikud ma võin kõik sobituda sellise mustri alla. Kõik, mis tuleb sellise kõuemürinaga, on pisut kaheldava väärtusega ja tõenäoliselt kaob sama kiiresti.

Kummalisi tundeid on ka. See oli vist kevadel kui ma esimest korda tundsin, et ma tahaks last. Selline füüsiline tunne, et tahaks kedagi süles hoida ja tema eest hoolitseda. Õnneks on see tunne kadunud. Teine kummaline tunne on oma kodu igatsus. Sellise kodu, kus oleks lopergused kapiuksed ja värvilised seinad. Mustrid. Ja nagu I ütles, siis kohvi- ja mehelõhn kui uksest sisse astud.

Ehk on need mööduvad tunded.

Muidu mõtlesin, et läheks äkki ikka õppima ka. K ja L pulm oli tõepoolest ilus. K oli lihtsalt nii õnnelik, et see ajas nutma ja naerma korraga. L muidugi tagasihoidlikult üiliilus ja elegantne. No tõesti, kui nad kahekesi seisid seal heinamaal halli taeva ja kadakate taustal, mõtlesin, et vau, kas mõni teine naine oleks suutnud K-d nii õnnelikuks teha. Ja veel nii kenasti. Mul oli tõesti nii heameel. Too teine pruutneitsi ütles, et läheb Tartusse etnoloogiat õppima, kuna tahab teha dokke. Ja ma ei tea miks, aga see jäi mulle pähe kõlama. Ma pole muidugi ammu nii rahulikku inimesega vist nii pikalt aega veetnud võib-olla sellepärast jäid mõned asjad, mis ta ütles, kõlama. Ta jäi ise pisut kõlama. 

ilmselgelt suvi

aga valmistun juba sügiseks. ja ootan seda. põnevusega.

Tahaks rääkida, et mul läks nii hästi, aga ma ei tea kellele

Ok, õpetajadiplomi sain C ja eile olin ülipahane ja ütleme nii, et pettunud. Pettunud selles, et jälle ei hinnata minu tööd mitte kuidagi. Olin kindel, et sinna S-i juurde peole ma minna ei taha. No, ühelt poolt, kuna ma teda väga näha ei tahtnud. Olgem ausad, tal oli mingi vimm mu vastu ja see põhjendus, et ma ei toonud välja kultuurilist konteksti, on pisut lühinägelik ja ebapiisav. Samas, eks ma tundsin ka, et ma ei viitsi huiata selle hinde pärast. Lõpuks ei olnud see kõige olulisem, oluline oli see kogemus.

Ehk siis koju jõudsime ja hakkasime jooma. Kurb, aga nii ta oli. Ja toimis. Peast kadus see eilne kaitsmine ja täna hommikul valmistusin juba uueks. See oli lihtsalt väga hull kaitsmine. Kui R alustas ja M.K. tema kallal võtma hakkas, ehmatasin ma nii ära. Mu süda hakkas peksma ja olgem ausad, olin juba sellest hetkest närvis. Ta kuidagi ei saanud üldse aru, et R tegelikult mõtleb ja mõtestab oma tegevust. Ma tahtsin täiega öelda mingeid asju, aga ega nad väga ei andnud võimalust. Ja ma kogu aeg mõtlesin, et äkki R ise vastab neile. Oli aru saada, et keegi ei olnud vaenulik, aga see oli ikka selline tõsine läbi võtmine. Midagi sellist, mida ammu oodanud olime. Vähemalt mina.

Siis tuli A kord ja ma ei suutnud väga süveneda. See oli palju rahulikum kui R oma, aga ei puudunud ka siit see küsimus, et miks A midagi teeb. Ma pean tunnistama, et M. S. kes tavaliselt on oma tujust väga mõjutatud, rääkis täna minu meelest väga hästi. Ta küll ei rääkinud palju, aga minu meelest ta suutis pöörata tähelepanu õigetesse kohtadesse teatud hetkedel.

Siis tuli paus. K pidi järgmine olema. Mõlemad olime pisut närvis, et mis nüüd saab. Kuidas K peaks rääkima? Millest ta peaks rääkima? Ta läks oma juhendaja juurde ja nii R kui K soovitasid tal veidike julgustust trimbata. Läksime Suurde Venda ja võtsime kaks Bailey'st. Tee peal mõtlesime välja, millest K peaks alustama ja leppisime kokku, et kui väga hulluks läheb siis ma sekkun. Aga tegelikult ei läinud. Ma küll sekkusin paar korda, aga tegelikult nad leidsid ühise keele ja see oli üpriski positiivne tagasiside.
Sellegipoolest olin nii kaasa haaratud ja süda ikka peksles.

M korral ma üritasin jälle sudokut lahendada, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest mu süda ikka peksis. Vahetult enne minu korda oli mu närv nii püsti. Olin tugevalt läbi mõelnud, et millised oleksid minu vastused eelnevalt küsitutelt. Ta ei küsinud küll midagi sellist, mille peale ma ei olnud ise mõelnud, aga ma arvasin, et see fookus nende tööde puhul läheb kuhugi mujale. Nojah, eks meie postmodernse tantsu üks kuulsamaid esindajaid suunab ikka fookuse kontseptsiooni läbimõeldusele.

Istusin sinna, ütlesin paar lauset oma töö kohta ja küsisin, et äkki neil on mingeid küsimusi või midagi öelda. Juhtus midagi ootamatut. M. K. tunnustas mind. Ütles, et see on töö, mille puhul ta nägi põhjendatust ja see miks sa vastatud. Ta küll ütles, et mõningate mööndustega ja ta ikka oskas väga hästi läbi näha mu tööd. See oli lihtsalt ilus. Siis tuli kõne alla muidugi muusika ja K.S. rääkis ka mis ta mõtles. Eks tema põhimure oli ikka muusika ja ta ütles seda, mida tookordki mulle seal kohvikus, aga sellest tekkis arutelu ja see oli väga lahe. Ja minu Tarkovski viide ei olnudki nii vale. Oeh, see oli nii hea. T. J. üldse ei haakunud, aga ütles, et sellegipoolest...ok ma ei mäleta mis ta ütles, aga ta siiski oli toetaval seisukohal.

Ja K S. ütles, et hea oli, et ma kirjutasin oma tööst, mitte iseendast. Jei!! Mingid olulised tüübid kiitsid mind. See oli lihtsalt nii tore. Nad muidugi kiitsid kõiki ja soovisid jõudu edasi tegutsemiseks. M.S. ütles, et hea saak. Ohjah, seda kõike oli nii väga vaja kuulda. M. K. ütles, et ta ei räägiks selliseid asju ja ei võtaks meie kallal nii palju, kui ta ei näeks meis seda miskit. Me just R-ga rääkisime, et väga oleks vaja, et keegi ütleks, et jätka, tegutse edasi, ja see tuli. Muidu, mis ma ikka hakkan kuskile Kulkale kirjutama kui mu tööd keegi heaks ei kiida.

Nüüd juba täitsa loodan, et saan sinna Premiere'ile ;)

Lõpu Jaanika

Ok, ma peaks seda kõike siin kuidagi tõsisemalt võtma, aga ausalt ma väga ei viitsi. Las pärast need piitsad peksku, mul niikuinii cum laudet tulemas ei ole, nii et peaasi, et tehtud saaks. Mul on plaanis järgmised ööd unetult mööda saata, päeval niikuinii päike häirib mõtlemist. Ja siis neljapäevaga saab ühtteist juba tehtud. Aah, reedel on ju veel ja siis eesti tants ja see friiking praktikum... Uuh, järgmise nädalaga vast saab tehtud.
Ma muudkui itsitan. Miks? No, sest ma veidi armusin ära. Nagu ikka kättesaamatusse printsi, aga ta lubas, et nädal aja pärast tuleb ta valge hobune ja siis kuldse vibu ja noolega ratsutab ta Jaapanisse. Ja kõike seda ilma särgita loomulikult.
M ja T pidid tuvidena järgi lendama.

Ohh jahh... ma olen lootusetu. Ma arvan, et mulle meeldib mõelda, et mu elu armastus on kuskil mujal päästmas maailma, kusjuures see prints just seda tegema lähebki. Ok, mitte küll Jaapanisse, aga teise ilma otsa igal juhul. Ja ma rahumeeli jään siia mõtlema, et ohh, äkki ühel päeval me teed veel ristuvad ja siis kui ta on oma maailmapäästmisega hakkama saanud siis ta tuleb nagu Peer Gynt läks Solveigi juurde ja saab aru, et mina olingi see, mida ta kõik need aastad otsis. Tegelikult mulle meeldiks temaga koos maailma päästa.
ohhhhh....

Panin peale oma lemmikõppimisloo ja kirjutamine alaku!!

ma tean wtf? aga millegipärast see aitab mul keskenduda..

Nonii. Ma sain oma seminaritöö B. Kaitsmine võttis aega 45 minutit, lõpus oli mul juba juhe kergelt koos. A, mu juhendaja tuli poole pealt ja siis enam midagi mõistlikku mu suust ei tulnud.
Kõik oli kuidagi intensiivne, väsitav ja keeruline.

Minuga samal päeval kaitses Arkaadia teine tank M. Kui eelmisel kaitsmisel oli Arkaadia A see, kes viie päevaga kirjutas töö, mis kõigi lemmikuks osutus ja vaatamata kirjavigadele või selge hüpoteesita A sai, siis seekord oli see M. Koondnimetusega Arkaadia tangid. Võib-olla see on kadedus, aga pigem tundsin ma seda, et pole mõtet võtta väljakutseid vastu, sest ma tõenäoliselt ei saa sellega kuigi hästi hakkama ja lõppeks tunnustatakse ju ikkagi tulemust. Ja olgem ausad, see ka ju loeb. Minu isiklikud ponnistused on võib-olla kasulikud mulle, aga kui teised sellest kasu ei saa, siis sinna see jääbki.

Aga jah, minu sügavuti minemised vist ei tasu end ära. Ma ei ole päris kindel, kas see närvikulu oli seda B-d väärt. Või seda, et ma nüüd "nii palju targemaks" sain. Ma olen see potentsiaali tüpaaž. See, kellel alati on potentsiaali, aga seda avaldumas ei nähta. Tüütu. Ma ei viitsi see enam olla.

Muidu sain alles täna aru, et mulle meeldib laval olla see teisejärguline tantsija. Pärast K tööd kuulsin palju tagasisidet ja mind pandi tähele, no suht raske oli seal minust mööda vaadata. Aga jah, R töö puhul keegi mulle isiklikult ei tulnud midagi ütlema. Alguses ma mõtlesin, et ju ma siis ei ole suurem asi tantsija, aga ma arvan, et ma olen seal lihtsalt nii teisejärguline, et mulle ei tuldagi midagi ütlema. Ja mulle meeldib see. Võinoh, ma ei saa öelda, et ma päris korde tahan kogu aeg olla, aga ma tõesti tundsin ennast R töös hästi just sellepärast, et ma ei olnud esireas või mingi eriline tegelane. Ma olin tegelane, mul oli oma roll, aga ma sain rahulikult seal teises reas tantsida. Ja kui ma K töös ka teisejärguliseks tegelaseks muutusin, siis see oli ka ok, aga kuna tal nii vähe tegelasi oli, siis ma ikkagi sain suurema tähelepanu osaliseks kui R töös.

Kõrvalosad on mõnusad. Äkki sellepärast mul ongi alati sellised parimad sõbrannad, sest ma ei oska peategelane olla??? Uaou, selline psühhoanalüüsi plahvatus oli praegu.

-----

Pean selle ikkagi ära märkima, et Kevade pere on nii armas. Eile tuli seesmiselt tühjana koju ja avastasin H ja K õuest õhtust söömas. Võtsin veini ja ühinesin nendega. Õhtu lõpuks olime joonud ära kaks veini ja kaks šampat, ja kõike vaheldumisi. Hommikul saime köögis jälle kokku ja kõik oli hästi. Täna päevitasime M ja K-ga ja linnud armatsesid meie aias.

Sain seminaritöö retsensiooni kätte.
Käed värisevad.

Ma loodan, et inimestele ikka meeldib.

kui pind ära kaob, jääb üle ainult luua

Ise kirjutasin, et lähtun sellest. Lähtu siis! Ühesõnaga, olgugi, et lõpetamine tõelise niidi otsas on ja endiselt väga aegsasti edasi jõuan tuleb mõelda positiivselt. Tegelikult lugesin üht blogi, milles üks neiu kirjeldas oma hetke olukorda ja seal oli jube palju temast endast. Iseenesest väga kihvtilt ja selliselt "fak iuu, maailm" - stiilis kirjutatud. Aga tundus nagu selles peas ei ole üldse vaikust ja ühtlasi ruumi millelegi muule kui oma tunnetele.

Ma vaatasin nagu peeglisse kui ma seda lugesin.

------

Eile hakkasime seda treilerit kokku monteerima ja M küsis, et kuidas see muusika tehti. Ütlesin, et A tegi salvestuse.
"40 minutit pikka salvestuse?"
 "Jajah, ta ise mängis kõik osad sisse ja puha. Ütlesin küll, et võib panna luupima, aga ta oli, et ei, ei, ei, sellel ei ole hingamist. Nii ta siis mängis kõik osad sisse ja pani kokku."

Alles siis ma sain aru, kui palju tegelikult A oli teinud. Ma olin terve aeg jagelenud, et saaks selle õige asja kätte ja kordagi ei mõelnud ma, et tõesti tüüp tegi mulle ju 20 minutilisi teoseid. Päris äge. Veidi on selline tunne, et ükskõik, mis siit edasi tuleb, kuhu ma ka oma elus ei jõuaks, see võimalus luua koos teiste inimestega, on olnud ikka päris võimas. Mul kuidagi sattus seekord väga huvitav seltskond, kõik väga omaette tüübid. Ma olen tänulik.

-------

Nii et töölE, tÖÖle, TÖÖLE! Ja kui miski ei toimi, siis miski ikka toimib!
Ja olgem ausad, ma olen oma elus käinud sütel, Iraagis hääletanud, elanud 12 päeva hašši vahendajate juures, skvattinud kaks ööd suvalist aeda Marokos ja seejärel turisti politsei poolt ära aetud, Iraanis viina ja viskit joonud ja noormehega kikapuud tantsinud (seal keelatud tegevused), Palestiinas pisargaasi eest ära jooksnud ning Jordaanias taksojuhiga vaielnud peaaegu kaklemiseni.
Lõpetamine selles valguses.... ?